"Nägudeni!" – sõbraliku hüüdlausega viibatakse veel korra sõbra suunas ja minnakse lahku. Kirjeldatud olustikku on lihtne ette kujutada. Sama lihtne on kujutluses eksida. Tõenäoliselt olid sõbrad koos, aga mitte nägupidi. Sama kordub järgmine kord, kui "näod kohtuvad". Nad viibisid küll samal ajal samas ruumis, kuid teineteisega vahetu suhtlemise asemel nokitsesid nad telefoni kallal. Juriidiliselt suhtlesid nad siiski lähedal oleva sõbraga, seda lisaks nendele, keda antud pildil ei ole, kuna need tegelased asuvad telefonis.

Ühe telefonimargi puhul võib olla toodud hüvastijätu fraas isegi põhjendatud, sest selles jooksutatava suhtlusrakenduse nimi on "Facetime". Mõnedel andmetel veedab Z-põlvkond ehk sajandivahetuse paiku sündinute kohort ekraani eest keskmiselt üheksa tundi päevas. Omal moel võib lugeda neid aktiivseteks suhtlejateks.

Kuivõrd võib selle oletusega nõustuda? Antud küsimusele otsisid vastust USA San Diego Ülikooli teadlased, kes võrdlesid viimase peaaegu poole sajandi jooksul kogunenud teismeliste omavahelist suhtlemist kajastavaid andmeid. Teadlasi huvitas, kas eelmise 1970. aastatest praeguseni on muutunud midagi noorte, VIII–XII klassi vanuserühma lävimises.

Üldise trendina on vähenenud vahetu kontakti aeg kogu vaatlusperioodi jooksul. Seitsmekümnendatel kohtusid umbes pooled gümnaasiumiealised noored päeviti sõpradega. Sajandivahetuseks trehvasid igapäevaselt sõpru umbes 45 protsenti noortest. Langustrend oli küll olemas, aga jagades viieprotsendise languse 30 aasta peale ei ole muutus kuigi suur. Tõenäoliselt oli aastakümneid varem kodudesse jõudnud televiisor võtnud endale juba osa suhtlusajast. Sajandivahetuse-eelseks perioodiks oli jõudnud sõpruse hoidmine uude tasakaalu.

Sealt edasi hakkas aga sõpradega igapäevase kohtumise traditsioon taanduma. Sajandi algusest jätkunud periood langeb kokku kodusid vallutama asunud arvutite, interneti ja mängukonsoolidega. Aastaks 2010 kohtus igapäevaselt sõpradega umbes 40 protsenti noori. Edasi teeb langustrend allapoole järgmise järsu nõksatuse. Algas nutitelefonide ja mobiilse interneti ajastu. Värskemate andmete järgi kohtub päeviti sõpradega vaid iga neljas noor ameeriklane.

1980. aastatega võrreldes on vähenenud 17–18-aastaste noorte ameeriklaste seas aastas sõpradega peetud pidude arv keskmiselt 17 võrra. Mõnele lapsevanemale võib taoline trend meeldida rahunemise ja riskide vähendamise endena. Võimalik, et sama trend peegeldub ka Euroopa noorte seas.

Kardetavalt on veel vara anda hinnanguid hea ja halva skaalal. Samal ajal on lühenenud täiskasvanueaks sõpruskonnaga kokkusaamise igapäevasest aeg terve tunni võrra. See omakorda langeb kokku üksildust tajunud noorte arvu kasvuga. Väitega "tunnen end tihti üksildasena" nõustunud noorte arv läheneb tänaseks 40 protsendile.

Üllatavalt oli olukord sarnane 1980. aastatel. Üksildust tajunud noorte arv oli kõige madalamal ehk umbes 15 protsendi juures kusagil 2005. aasta paiku. Siia sobiks hästi viktoriiniküsimus, mis juhtus internetis 2004. aastal. Järsku peegeldab füüsiliste kontaktide arvu langus ja üksilduse kasv kuidagi Facebooki sündi ja võidukäiku?

Sotsiaalmeedia võttis sõpradega kokkusaamise ajast osa endale ja asendas selle ekraanikontaktiga. Häda ei jäta puutumata ka sotsiaalmeediat vältivaid või vähekasutavaid noori. Võimaliku kokkusaamise ajal on nende sõbrad ikkagi telefoni taga. Kurvad sõnumid sellega paraku ei piirdu.

Üksilduse kasvutrend kaasneb depressiooni ja õnnetu meelelaadi esinemissageduse kasv. Need protsessid viitavad tõusvale vaimsete probleemide riskile. Ühtlasi toob kuhjuv kogemus esile, et sotsiaalmeedia ei asenda inimesega füüsilise kohtumisega kaasnevaid ja heaoluks vajalikku kvaliteeti.

Täiskasvanud tööealine elanikkond pole paremas olukorras. Sotsiaalmeedia mõjub nendegi inimsuhetele läbi samade mehhanismide, kuid sellele lisandub avatud planeeringuga kontorite mõju. Kogunevad andmed, et vastupidiselt oodatule ei soosi avatud planeeringuga töökeskkond koostööd, sest näost-näkku kontaktide arv kipub hoopiski vähenema ja omavahelises suhtluses kasvab elektroonse posti osakaal.

Paistab, et eraldi ruumides olijad otsivad töökohal teineteisega vestluseks kontakti, kuid uuringute järgi väheneb avatud büroosse kolides kontaktide arv varasemaga võrreldes umbes veerandi peale. Akvaariumilaadses keskkonnas otsivad inimesed teineteise eest pigem varju ning püüavad suhtluse määra ja viisi kontrollida elektroonilise kanali kaudu. Nägudeni!

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".