Sotsiaalteadlased on aastaid juhtinud tähelepanu asjaolule, et arenenud ühiskondades levib "üksilduse pandeemia", mille on tinginud üha kasvav üksikute inimeste hulk. Kui algselt räägiti üksilduse probleemi puhul peamiselt eakatest, siis nüüdseks on tõdetud, et see puudutab hoopis rohkemaid vanusegruppe.

Koroonakriis distantseeris inimesed üksteisest ning seepärast hakati rohkem kõnelema nähtusest nimega sotsiaalne eraldatus. Kuigi aktuaalne, ei ole see mõiste sugugi uus ja nagu Euroopa Sotsiaaluuringu (ESS) andmetel tuginev analüüs näitab, siis on see isegi tõsisem probleem kui üksildus.

Mis on mis?
Teeme aga esmalt selgeks mõisted, mida vahel ekslikult sünonüümidena kasutatakse: üksindus, üksildus ja sotsiaalne eraldatus. Üksindus tähistab üksi olemist ja see võib olla nii negatiivne kui ka positiivne – inimene võibki nautida üksi olemist. Üksildus on sotsiaalselt ja emotsionaalselt kogetav tunne, mis inimesel on kas üksi või koos teiste inimestega olles.

Sotsiaalne eraldatus või ka sotsiaalne isolatsioon on olukord, kus inimesel puudub side ühiskonna ja teiste inimestega, mis teeb sellest korraga nii sotsiaalse kui ka psühholoogilise probleemi.

Üksildus ja sotsiaalne eraldatus mõjutavad käitumist ning võivad inimest tõugata tegutsema viisil, mis süvendab veelgi teistest eemale hoidmist. Üksildus ja sotsiaalne eraldatus panevad inimest teisi umbusaldama ja kahtlustama, suurendavad sallimatust ning vähendavad ühiskonnas sotsiaalset sidusust.

Sotsiaalset eraldatust esineb erinevates Euroopa riikides ebavõrdselt. Ligi 20 aasta vältel kogus Euroopa sotsiaaluuring andmeid iga kahe aasta järel ning üksilduse ja sotsiaalse eraldatuse kohta on selles vihjeid otsesemate ja kaudsemate küsimuste kaudu.

Sotsiaalselt eraldatud inimesed on need, kes suhtlevad teistega sotsiaalse läbikäimise eesmärgil vähem kui kord kuus.

Kui üksildasena tunneb end ligikaudu kaheksa protsenti eurooplastest, siis sotsiaalselt eraldatuna tajub end viiendik (20,8 protsenti).
Kui Hollandis, Taanis ja Rootsis kogevad sotsiaalset eraldatus umbes kaheksa protsenti, siis Eestis, Leedus ja Poolas 35 protsenti inimestest. See on Euroopa keskmisest märkimisväärselt rohkem. Samas on meist, eestlastest, veel kehvemas olukorras ungarlased ja kreeklased, sest enam kui 40 protsenti neist ei kohtu teistega rohkem kui kord kuus.

Nagu jooniselt võib näha, siis kogevad sotsiaalset eraldatust kõige vähem Põhjamaade inimesed, neile järgnevad lääneeurooplased ning siis Lõuna-Euroopa. Ida-Euroopa elanikud tunnevad enda aga kõige enam sotsiaalselt eraldatuna. Miks?

Märkimisväärne on, et need andmed pärinevad koroonaeelsest ajast, mis tähendab, et piirangutega kehtestatud isolatsiooninõuded suurendasid ilmselt sotsiaalset eraldatust veelgi.

Kuid ikkagi, mis seda sotsiaalset eraldatust loob ning just Ida-Euroopas võimendab? Tulane'i Ülikooli teadlased on välja toonud rea tegureid.
Seda soodustab näiteks lähisuhtevägivald, kuivõrd vägivaldses suhtes olemist kiputakse sõprade, tuttavate ja kolleegide eest varjama ning seda on hõlpsam tehes suhtlemist vältides.

• Lähedase kaotus paneb inimest vältima ebamugavaid suhtlusolukordi, milles peaks kaotusest ja leinast rääkima.
• Vaimse tervise häired, nagu ärevus, depressioon ja madal enesehinnang viivad sageli sotsiaalse eraldatuseni, kuid võivad olla ka sellest tingitud.
  Ruumiline eraldatus ehk näiteks oma tavapärastest suhtlusviisides füüsiliselt kaugel viibimine ning ka kaugtööl olemine, mida paljud inimesed kogesid ka pandeemia piirangute ajal.
• Füüsilised puudused, mis võivad piirata inimese liikumist ja ligipääsu paikadele, kuid ka näiteks kehv nägemine või kuulmine takistab teistega suhtlemist ja paneb inimest end häbenema ja teistest eemale hoidma.
• Töötus ja raskused uue töö leidmisel mõjutavad inimese enesehinnangut, tekitab häbitunnet ning need panevad teistest eemale hoidma.
• Sotsiaalmeedia – see on pisut vastuoluline tegur, kuivõrd osa inimeste jaoks aitab sotsiaalmeedia suurendada kuuluvustunnet ning soodustab teistega suhtlemist, teise osa jaoks aga tähendab suhtlemise kandumine sotsiaalmeediasse pigem tähenduslike suhtlusolukordade vähenemist ja suurendab eraldatust.

Need tegurid võivad osaliselt selgitada ka seda, miks sotsiaalne eraldatus just Ida-Euroopas on suurem probleem kui mujal. Ida-Euroopa riikides esineb lääneriikidest rohkem lähisuhtevägivalda. Vaimse tervise probleemide ennetustöö ning ka abi on Ida-Euroopas vähem arenenud ja raskemini kättesaadav kui näiteks Skandinaavias.

Töötus ning sellest tingitud hargmaisus suurendavad eraldatust oma lähedastest ja kogukonnast. Samuti ei ole Ida-Euroopa riigid alati kõige eesrindlikumalt mõelnud füüsiliste erivajadustega inimestele, mis takistab igapäevaelus tegutsemist.

Võimalik, et Ida-Euroopat räsib sotsiaalne eraldatus rohkem kui teisi Euroopa piirkondi ning seda erinevate põhjuste koosmõjul. Üksikisiku tasandil saab aga iga inimene seda näitajat parandada, otsides teadlikult kontakti päris inimestega ja märgates neid, kes erinevatel põhjustel teistest eemale hoiavad.

Euroopa Sotsiaaluuringu andmetel tuginev artikkel ilmus IZA tööturumajanduse instituudi toimetistes.