Sotsiaalne distantseerumine ei pea lõppema sotsiaalse isolatsiooniga. Üksildusel on sarnaselt rängad tagajärjed, kui ükskõik millisel enne surma ohvrit piinaval haigusel. Inimrühmade ja ühiskondade käitumise uurimise ehk sotsioloogia tõusulaine tegijate hulka kuuluv David Sudnow kirjutas 1967. aastal suremisest ja sellele eelnevast sotsiaalsest protsessist raamatu "Passing On: The Social Organization of Dying". Olgu märgitud, et raamat ei taha ära surra. Tänaseks on sellest tehtud vähemalt 28 uustrükki.

Autor märgib, kuidas mõned inimesed on tükk aega enne surnud, kui elu neist päriselt lahkub. Nad on surnud kogukonnale, kuna neil pole ühtegi lähedast, nad on ununenud, neid ei mäletata. Pole kedagi, kes neist hooliks. Isegi hooldusõdedele pole nad muu kui töö. Samal ajal on keegi kliiniliselt analoogses olukorras, kuid sotsiaalse kapitaliga indiviid eksisteerib ja on päriselt elus.

Sotsiaalne distantseerumine on tasahilju süvenenud, seda ka ilma viirusohuta. Üksildust külvavad kiire elutempo ja illusioon tehnoloogilise kontakti loodud suhtlemise käepärasusest. Tunne, et kui polegi aega olnud, siis on ju võimalus kontakt kohe üles võtta. Tegemist on Zeno paradoksi kaasaegse vormiga.

Umbes 2500 aasta eest Kreekas elanud Zeno arutles mitmel huvitaval teemal, nagu näiteks aja ja noole lendamise üle. Zeno arutles, et aeg koosneb hetkedest ja iga asja võib pidada eksisteerivaks taolistes ajaliste hetkede reas. Näiteks kui nool lendab, siis praegusel hetkel vaadates seisaks see ühe ajahetkes, siis järgmises jne. Nõnda võiks öelda, et nool ainult seisab. Kuid võib ka öelda, et iga kord jääb noolel natukene veel lennata ja nii lõputult, sest just-just sihtmärgi eel on sellel jäänud veel õige väheke lennata, siis veel natukene jne.

Nii paistab olema ka side- ja infotehnoloogilise rikkuse keskel, milles tundub iga inimene väga lähedal, aga seda kõige väiksemadki pilu lihtsalt ei suudeta ületada. Iga väikse samm koosneb ju miljonist veelgi väiksemast sammust jne kuni lõpmatuseni ja edasi. Seevastu tunne on hea. Kontaktid on ju lihtsalt loodavad ja käepärast.

Koroonaviiruse leviku tagajärgedest silmapaistvamateks on mure inimeste tervise ja majanduse pärast. Suurte ja oluliste kriisiohtude kõrval võib hiilida aga sotsiaalse taandarengu kriis. Antud teemal arutles ameerika ajakirjanik ja sotsiaalne kommentaator Ezra Klein.

Teiste inimestega avaliku ruumi jagamise vältimine mõjub mõnele sotsiaalsele rühmale juba praegu isolatsioonina, kontaktide kadumisena. Selleks on vanemad, krooniliste haiguste ja puuetega inimesed. Kuna nende elu ähvardab uudne viirus kõige enam, sünnib kahekordse kaugenemise efekt. Ühelt poolt väldivad nad ise füüsilisi kontakte. Samas soovitatakse nende kui kõrgema riskiga indiviididega kontakte vältida.

Asjade seis on paradoksaalne. Eriti kui arvestada, kui raske on saada inimesi nõusse ja üles kutsuda sotsiaalse distantsi pidamisele, muretsedes samal ajal nende eest, keda ähvardab sotsiaalne isolatsioon. Viimane võib olla aga tervisele ja heaolule viiruse ohuga võrreldavalt kahjulik.

Kõik on ilmselt kohanud torisejaid, kes peavad kontaktide piiramist ohverduseks. Need õhema nahaga haavatavad indiviidid ei oska oma ebamugavuse kõrval tajuda, et nende maailmas elavad reaalselt üksilduse valu kannatavad ja uues kriisis tervist ohverdavad kaaskodanikud.

Millegipärast õnnestub äratada toredate sündmustega inimestes vähem head tahet kui seda suudavad kriisiajad. Kaasaarvatud käesolev kriis toob esile varjus olnud lahkust ja südamlikkust, milles jagatakse võõrastega abi ja motiveeritakse üksteist ühes koos raskusest üle saama. Koostöö eeldab aga teineteise teadvustamist ja nägemist. Kahjuks ähvardab sama tegevuse tulemusel üht osa ühiskonna liikmetest nähtamatuks muutumine ja välja jäämine hea tahte kapitali tärkavate viljade jagamisest.

USA Teaduste Akadeemia koostatud raportis hoiatatakse, et sotsiaalne isolatsioon on olulise mõjuga suremust suurendav riskitegur. Üksildus suurendab dementsuse riski poole võrra, insuldi risk kolmandiku jagu, südame ja veresoonkonna haiguste risk kasvab 29 protsenti ning vähi sagedus 25 protsenti. Rääkimata ligi kahte kolmandikku tabava talitlusliku languse ohust, millega kaasneb suutmatus iseseisvalt hakkama saada. Tundub isegi jubedam kui koroonaviiruse nakkus.

Haiguste puhul võib osutuda keha kaitsereaktsioon haiguse põhjustajast ohtlikumaks. Näiteks võib palavik tappa, nagu ka keha allergiline reaktsioon pähklitele jne. Samas võtmes võib seada sotsiaalne reaktsioon koroonaviirusele ohtu suure hulga inimeste heaolu ning tervise ajal, kui uhkeldame oma infotehnoloogiliste saavutuste üle.

Veelgi suuremaks ohuks on, kui sellega harjutakse ära. Järsku peaks peaminister täiendama kriisiaja direktiivi pügalaga, milles kohustatakse inimesi kasutama oma telefone rääkimiseks. Seejärel peaks rääkima mõne üksi jäänud inimesega. Nakkus telefonis ei levi, aga nutiajastu kasvatab mürgist üksildust.