"21. sajandil ei tapa mitte vähk või tubakas, tapab üksildus. Ehk üksildus on kõigepealt ja sellega kaasneb füüsiline ja vaimne allakäik," nendib Tiina Tambaum, Eesti Demograafia keskuse teadur. Viimased kolm aastat on ta muu hulgas uurinud Eesti vanamehi. Üksildusele järgneb kehv toimetulek eluga: tervis läheb allamäge, tekib depressioon, alkoholiviga kipub ligi tulema, sissetulek ei võimalda elukvaliteeti hoida. Kõik see on korraga kahjulik nii inimesele, kui ka koormaks ühiskonnale, kes tema eest hoolitsema peab.

Miks üksildus tapab?

Tänapäevaste õppimise teooriate kohaselt toimub õppimine ainult siis, kui õppimine on seotud  sotsiaalsete suhetega ja kui suheldakse teiste inimestega. Muidugi võib ka kodus abikaasaga suhelda, aga teiste inimestega kokku puutudes inimene õpib, kohandab oma arusaamist ning on ühiskonnaga kaasas. Üksi jäädes hakkab kannatama inimese turvatunne, sest pole päris head mõistmist, kas maailma asjadest saadakse adekvaatselt aru. Kui väheneb või kaob inimese turvatunne, kukub kokku ka kõik muu.

Mida teha, et seda olukorda parandada ja ennetada? Selle küsimusega lähenesid probleemile sotsiaalteadlased Eestist, Portugalist, Sloveeniast ja Poolast. Nende projekt kannab pealkirja "Vanamehed ütlevad "jah" kogukonnale". Igas riigis tehti sadakond intervjuud eakate meestega ning nende põhjal annavad teadlased rea soovitusi, kuidas valitsus, kohalik omavalitsus ning kogukond saavad probleemi leevendada.

Eurostati andmetel on eestis elaval 65-aastasel inimesel ees veel keskmiselt 18,7 eluaastat. Paraku on nii, et pensionile jäädes elu muutub, meestel rohkem kui naistel. "Naistel on üleminek pensionile lihtsam. See tuleb sellest, et naised eriti ei muuda oma töid ja tegevusi. Mehed on aga olnud kitsalt keskendunud tööle ja kui see ära langeb, siis ei ole selle asemel üldse enam midagi."

Kui võrrelda Eesti ja Portugali vanamehi, siis torkab silma siinsete meeste kõrgem haridustase, kuid ka nende alakasutus. Teisisõnu ei osata meil näha haritud eakate potentsiaali ühiskonnas.

Teine erinevus on selles, et Eesti eakad toovad oma kesise hakkamasaamise põhjuseks vanuse. Siin tuleb aga eristada vanust ja tervist. Kui vanuse osas ei saa tõesti midagi teha, siis tervise osas saab küll.

Tambaumi sõnul tuleks teadlikumalt tegeleda asjadega, kus peab kokku puutuma teiste inimestega. "Ei tohiks jääda nelja seina vahele koju. Selleks, et hoida oma vaimset ja füüsilist tervist korras, peaks kindlasti kokku puutuma ka oma kogukonna liikmetega," nendib Tambaum.

Tiina Tambaum kirjutas koos Iris Pettaiga teadusartikli, mis õige pea ilmub ka Riigikogu Toimetistes.

Artiklis toovad nad välja rea soovitusi, mida võiks teha teisiti, et eakaid üksildusest päästa ning neid kogukonda lõimida. Toome neist mõne esile.

Kaardistada üksildased eakad (mehed) ja läheneda isiklikult

Kohalik omavalitsus võiks üle vaadata, kui palju on piirkonnas vanemaid mehi, kui paljud neist elavad üksi ja iseäranis keskusest kaugemal. Nende meest kogukonnategevustes osalema saamiseks tuleb nende poole pöörduda isiklikult. "Kuulutusest teadetetahvlil ei piisa," ütleb Tambaum. Kui inimene on aastaid olnud üksi, ei tunne ta vajadust ega julgegi minna koosviibimisele.

Ühistegevustele saab mehi värvata ka isiklike suhete kaudu, kus üks kutsub kaasa sõbra-tuttava. Nii on julgem tulla ning tekib ka sotsiaalne kohustus tuttava ees.

Pakkuda jõukohaseid tegevusi: külaskäik vanatehnika laadale

Keskkond peab piirangutega arvestama, sedastab Tambaum. Näiteks eakad inimesed, ei pruugi jaksata istuda rohkem kui pool tundi järjest - selg hakkab valutama. Aga loengud ja koolitused, mida eakatele pakutakse, on sageli 1,5 tundi.

Teine näide on tantsurühmad. Praegu eeldavad sellised laulu-, tantsu- ja võimlemisrühmad, et "selg on sirge ja jalg kerge". See aga peletab eemale inimesed, kes aegajalt vajavad liikumisel tuge rulaatorilt või kepilt. Miks ei võiks tantsu- ja võimlemisrühmi teha ka kepi ja rulaatori abil liikuvatele eakatele?

Tantsu- ja laulurühmadega on veel ka teine lugu: mees, kes pole oma elu jooksul kunagi laulnud ega tantsinud, ei lähe sinna ilmselt ka 70-aastaselt. Seetõttu oleks vaja erinevaid tegevusi, mis ka teistsuguste huvidega meestele huvi pakuks. Üheks selliseks võib olla näiteks maailmas populaarsust koguvad nn meeste garaažide liikumine (men's shed), kus mehed ise algatavad ning tegutsevad, tehes koos süüa ja korraldades muid jõukohaseid üritusi.

Selleks võib olla näiteks töökoha sisustamine, kus saab kasutada ka tööriistu, mida inimesel tavaliselt kodus pole.

Tagada toimiv ja kasutatav transpordivõimalus

Kui buss läheb, aga kaks korda päevas ebasobival kellaajal, siis pole sellest kaugemas maanurgas elaval eakal kasu. Selleks, et eakad saaksid ühiskonnaelus osaleda, tasub kohalikel omavalitsustel üle vaadata transpordikorraldus.

Eraldi soovitavad teadlased korraldada ühiskülastusi ja reise ennekõike just mehi huvitavatesse paikadesse, näiteks tehnikaga seotud näitustele ja üritustele.

Üks haruldane näide: Kanepi seeniortantsu rühm

Kanepis tegutseb Eestis ainulaadne seeniortantsu rühm. Kui seeniortantsu harrastatakse laiemalt, siis Kanepi rühm on ainus, kus tantsivad ka mehed. Nad sattusid ka "Vanamehed ütlevad "jah" kogukonnale" projekti, kuna partnerriikide teadlased käisid Eestis kokkusaamisel ning neid viidi Kanepisse seda tantsurühma vaatama. Projekti eest vedava Sloveenia teadlastele avaldas see tugevalt muljet ning ta kutsus rühma uuringu lõppkonverentsile esinema.

Hiljuti Ljubljanas toimunud konverentsil käiski rühm kohal ning nende esinemine nägi välja selline:

Kanepi_dancers_trip_to_Ljubljana from Tiina Tambaum on Vimeo.