Ühiskond vahetas igavustunde üksilduse, viha ja rumaluse vastu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Hüperühenduste ajastul üllatab üksildus ja igavus inimesi rohkem.
Hüperühenduste ajastul üllatab üksildus ja igavus inimesi rohkem. Autor/allikas: Justin Luebke/Unsplash

Kuigi kristlikus väärtusruumis on peetud igavlemist laiskusega võrreldavaks patust juba ajaarvamise algusest saadik, on muutnud selle tõrjumiseks loodud tehnoloogiad inimesi üksildasemaks, vihasemaks ja rumalamaks, nendib R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.

Mõnisada aastat enne meie ajaarvamise algust lahvatas saapa kuju meenutava riigi kontsa siseküljel konflikt, mille käigus püüdsid vallutada roomlased Tarase linna. Täna tunneme kogu "saabast" Itaaliana. Toona kuulus linn ja seda ümbritsev provints kreeklastele. Linna alamad palusid vallutajate vastu appi üle mere asuva Epeirose kuningas Pyrrhost. Viimane võttis ette rohkem kui palutud ja tõrjus roomlased piltlikult öeldes "saapa poolde säärde".

Võidukate rünnakute teguriks olnud Pyrrhose kasutatud bioloogilised tankid ehk relvastatud elevandid. Lüüa saanud roomlased kogusid umbes aasta jõudu ja püüdsid Kreeka vallutaja tagasi lüüa. Äge lahingtegevus Asculumi linna all kestis paar päeva. Roomlased said uuesti lüüa, kuid sellest ajast jäi kultuurilukku Phyrrose ahastav hüüe oma võidukale armeele. Veel üks selline võit ja ma lähen Epeirosesse tagasi üksinda. Mõnes tõlgenduses olevat ta tõdenud, et veel üks selline võit oleks tema lõpp. Pyrrhos ohverdas võidu altarile suure osa sõduritest ja peaaegu kõik väejuhid.

Võidus peituvate ohverduste taaka tuntakse "Pyrrhose võiduna". Arvatavalt ei lähe selle loo jutustus paljudele eriti korda. Võiks isegi küsida, kas midagi igavamat pole rääkida. See toob teema veel korraks Pyrrhose juurde tagasi. Itaallased toibusid oma kaotusest. Mõni aasta hiljem vallutasid nad kreeklastele kuulunud territooriumid. Pyrrhos naasis koju ja siirdus meie mõistes pensionile. Sellest ajast jäi alaloolisesse mällu tema pretensioon päevi täitnud ülima igavuse vastu.

Antud näide on oluline tõdemaks, kui kaua on hädaldanud inimesed igavuse tõttu. Teisalt on viimasel ajal sagenenud arvamused, nagu lisaks igavuse häda tehnoloogia võidukäik. Igavus pole just kõige parem tunne. Ajaloost leiab filosoof Seneca paralleeli, milles võrdles ta igavust iiveldustundega.

Meie ajaarvamise algusest on peetud kristlikus väärtussüsteemis igavlemist laiskusega võrreldavaks patuks. Seega peaks muutuma progressi joonlaual igavuse tähised harvemaks. Oleme ju püüdnud tehniliste vahendite arendamisega elust halba ja patust välja rookida.

Kaks teadlast, üks IT taustaga ja teine ajaloolane, võtsid vaevaks uurida ajalooliste dokumentide põhjal, kas võrreldes varasemaga on igavuse määr tänaseks muutunud. Teadlased uurisid Ühendriikides paari sajandi jooksul kirjutatud päevikuid, kirju ja mälestusi. Valimisse kogunes nii noori kui ka saja-aastaseid, orje ja orjapidajaid, maa- ning linnaelanikke.

Meediateoreetik Marshall McLuhanilt pärineb tähelepanek, et kujundame oma tööriistu ja tööriistad kujundavad meid. Igavust uurinud autorite järelduses kumab sama mõte. Nad märgivad, et loome oma emotsioonide väljendamiseks uusi tehnoloogilisi vahendeid. Need seadmed omakorda kujundavad seda, milliseid emotsioone avaldame.

Pika töö tulemus nägi mai alguses ilmavalgust raamatuna, mille pealkiri on tõlkes "Igavlev, üksildane, vihane ja rumal". Paistab, et pealkiri peletas igavust ja ajakirjandusse on jõudnud esimesed autoritega tehtud intervjuud.

Igavuse olemus pandi ingliskeelsesse sõnasse suhteliselt hilja, umbes 19. sajandi keskpaiku. Enne seda tähistasid tühjana tunduvat eluhetke mitmesugused muud seletused üksildusest ja monotoonsusest või lihtsalt sõnatu tõdemus kehvast olemisest. Teadlaste hinnangul on erinevates kultuurides ja erinevatel aegadel igavuse inimlik tunnetus olnud samasugune. Selle sõnaline väljendus on aga aja jooksul varieerunud, kaasaarvatud sama kultuuri sees. Mõtlemine rajaneb sõnadele. Need omakorda kujundavad seda, kuidas mõtleb keegi oma tunnetele

Erinevalt varasematest aegadest, mil inimesed olid rohkem üksi, on tänapäeva norm pidev kontaktsus. Selle tõttu ei pea keegi otseselt üksi olema. Vähemalt mitte ajaloolises kogemuses, sest võib kellegagi ühendust võtta suvalisel hetkel Midagi sarnast pakkus eelmise sajandi alguses raadio. Raadioga võrreldes on mobiilsed sidevahendid interaktiivsemad ning võimaldavad visuaalset ja reaalajas kulgevat vestlust suvalises kauguses olevate inimestega.

Teadlaste tähelepaneku järgi peidab uue ajastu tehniline kontaktsus üllatuse, seda sõna otseses mõttes. Hüperühenduste ajastul üllatab üksildus ja igavus inimesi rohkem ning võrreldes varasemal ajal elanutega ebameeldivamalt. Nad väldivad seda olekut, märkamata sellega kaasnevaid ohverdusi.

Tänapäeval elavad inimesed on vähem iseseisvad. Samas on nad enesekesksemad, kergemini ärrituvad ja nende loomingulisus on maha surutud. Taolist arengut võiks vist pidada Pyrrhose võiduks.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: "Portaal"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: