Hiljuti ületas meediakünnist uudis liivadüünide vahel toimuvast kommunikatsioonist. Liiv võib liikuda tuule või vee mõjul ja kahjustada näiteks laevaliiklust või tekitades erosiooni põllumajanduses. Cambridge'i Ülikooli teadlased kirjeldasid suuremate ja väiksemate liivahunnikute liikumise protsessi käigus nende omavahelise mõjutamise ja koordineerimise ilminguid.

Ajakirjandus kasutas uudise kirjeldamiseks sõna "kommunikatsioon". Seda tehti küll jutumärkides, aga sellest piisas ägeda diskussiooni läitmiseks elutu maailma suhtlemise ja lävimise olemusest ning võimalikkusest. Antud juhtumi puhul ei peeta silmas liivadüünide agentsust ehk vaba tahte olemasolu ning sellest tulenevat planeerimist ja koordineerimist. Olgu siiski lisatud, et mõned igati lugupeetavad füüsikud peavad võimalikuks ühte igivana teooriat mateeria teadvusest ehk panpsühhismist.

Antud uudise puhul liigub mõte teistsuguse arusaamise maastikul. Probleem on sõnades, mida on vaja inimestega suhtlemiseks. Elutus maailmas leiab tihti aset protsesse, milles korreleeruvad kaks teineteisest sõltumatut süsteemi, nad hakkavad toimima teineteisega seotult täieliku sünkroonsuseni välja. Kuna see saab toimuda läbi mingi seose, võidakse öelda, et süsteemid suhtlevad või kõnelevad. See ei tähenda loomulikult seda, mida mõtleme inimeste suhtluse ja kõnelemise all.

Tegelikult oligi düünide suhtlus vaid soojenduseks ja kontekstiks teisele ootamatule ja kuumale kommunikatsiooni käsitlevale diskussioonile. Juhtum algas ühes Chicago kohvibaaris, kus keegi klient nimega Kevin soovis tassikese kohvi. Teda keelduti aga teenindamast aga ajani, kui ta võtab kõrvast kõrvaklappi.

Kevin kirjeldas juhtunut toidusõprade seas populaarset nõustamisveeru pidavale "Soolakale Ettekandjale". Sellist nime kannab avalikkust nõustav rühm söögikohtades tegutsevaid teenindajaid. Kevin küsis, kas antud loos on ta käitunud nagu üks teatud anatoomiline kehaosa.

Kevin lootis ilmselt lunastavale empaatiale. Kõrvaklapid on tänavapildis levinud ja telefoniomanikele vajalikud abivahendid. Nende kaudu võidakse suhelda, kuulata muusikat või taskuhäälinguid või siis mitte. Kõrvakapid võivad olla kõrvas ka lihtsalt selle pärast, et neid pole sealt ära võetud. Me ei tea, kas Kevin kuulas midagi või mitte.

Soolaka Ettekandja nõuanne algas sõbraliku oletusega, et Kevin kuulas midagi nii olulist, et selle katkestamine 30-sekundiliseks kohvi tellimiseks oli välistatud. Sellisel juhul, jätkas nõuanne, võinuks astuda ta hetkeks kõrvale ja oma tegevuse lõpuni viia. Kui see oli mõni infotehnoloogia võimalusi positiivselt hõlvanud asutus, võinuks kasutada ta kohvi tellimiseks nutitelefoni rakendust ja kogu juhtum oleks olemata jäänud. Lähed lihtsalt võtad vaikselt ja tõhusalt oma kohvi katkestamata midagi, mis on ilmselt palju olulisem, kui lühike vestlus teenindava inimesega.

Sest, kulla koogike, jätkas Soolakas Ettekandja õpetussõnadega, teenindaja on inimene, täpselt nagu sinagi! Nende roll sinu elus võib olla ajutine ja talitluslik, aga ka neil on tunded, lootused, unistused ja soovid. Ilmselt nagu sinagi, soovivad nad sinu teenindamissoovi kuulamise hetkel ka sinult jagamatut tähelepanu. See poleks pelk lahkus ja viisakus, millega, sa kallis kakuke, vist nõustud, võiks maailmas rohkem evida, vaid see aitaks tagada, et edastatakse info just sellest kohvijoogist, mida sa soovid.

Ümberjutustatud dialoog lõpeb sõbraliku viitega piiblitõele hoiduda tegemast teistele, mida sa ise ei soovi, et sulle tehtaks

Antud dialoogile järgnenud üht ja teist arvemust esindanud vestlustes peegeldub sotsiaalse keskkonna muutus ja samas mingite ideaalide muutumatus. Näite leiab kaua kestnud kombest, et tuppa sisenedes võetakse müts peast. Samuti ei tohtinud söögilauas istuda müts peas, mitte sellepärast, et mütsiga poleks majja mahtunud või peakate muudaks toitu. Väikeste viisakustega peeti silmas inimestevahelist kommunikatsiooni austusest, tänulikkusest, lugupidamisest jne. Neid asju on tihti raske või liigne öelda sõnadena. Võib-olla vajab suhtlus lihtsalt nüansirohkust, milles on mütsi liigutamine pea märkamatu, kuid siiski olulise sõnumiga infopala.

Ühismeediaajastul pildi ja teksti formaati surutud suhtlus on vaesustunud pöidlaikooni tasemele. Võib-olla suhtlemegi varsti nagu liivadüünid. Õigemini vaidleme, kas see ongi üleüldse suhtlus. Sestap tasuks mõelda, kas võiks proovida leida uuel ajastul kaabukergitamise asemele midagi modernset. Näiteks teise inimesega rääkides kõrvaklapi kõrvast võtmist. Tegu on lihtsa žestiga, kuid ehk on see väike samm inimesele, kuid suur tegu inimsoole?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".