Evolutsiooni selles süüdistada ei maksa. "Looduslik valik andis meile une, mis võimaldab alustada meil emotsioonide, vaimse võimekuse ja tervise kontekstis iga päev sisuliselt puhtalt lehelt. Teised liigid jätavad seetõttu uinaku vahele vaid mõnel heal põhjusel – näiteks sünnitades või rände ajal. Inimesed hoiavad end vägisi üleval aga e-kirjadele vastamiseks või sagedamini, lihtsalt Facebooki uudisvoo kerimiseks. Seda loodus ette ei näinud," viitas uurimuse juhtivautor Eti Ben-Simon, California Berkley Ülikooli neuroteadlane.

Varasemates uuringutes on võrreldud kroonilise unepuuduse mõju tervisele suitsetamise või ülekaalulisusega. Samuti kasvatab see teadaolevalt ärevushäirete ja depressiooni haigestumise riski. Seejuures seostub üksildustunne omakorda kehvema unehügieeniga. Ben-Simoni ja California Berkley Ülikooli psühholoogiaprofessori Matthew Walkeri uurimuse valguses on tegu nõiaringiga. Unepuudus soodustab sotsiaalset tõrjutust, sellega seonduv üksildustunne tekitab aga unehäireid. See omakorda toob tagasi sotsiaalse tõrjutuseni.

Mida teadlased tegid?
Hakatuseks tegid Ben-Simon ja Walker katseid 18 vabatahtlikuga. Esimesel katsetingimusel saabusid nad laborisse väljapuhanuna. Teisel juhul hoiti neid uinumast terve ööpäev.

Katsealuste suhtlemisvalmiduse mõõtmiseks teatasid vabatahtlikud, millal nad end nende ees oleval ekraanil järjest läheneva vestluspartneri tõttu ebamugavalt tundsid. Väljapuhanuna oli neid teadlasest lahutav vahemaa sõltuvalt inimesest 18–60 protsenti väiksem. Sarnaste tulemusteni jõuti päris inimestega tehtud katsetes.

"See on väike vahe, kuid märgatav. Sa tajud kohe ära, kui keegi seisab sulle viie sentimeetri võrra lähemal, kui sa tahaks. Sama peab paika juhul, kui inimene seisab sinust oodatust kaugemal. See on signaal, et ta pole sinust huvitatud. Võrdlusena hoiavad skisofreenia või autismi diagnoosiga inimesed teistest keskmisest umbes poole kaugemal," sõnas Ben-Simon.

Katsetega paralleelselt jälgisid teadlased uurimisaluste ajuaktiivsust. Unepuuduse all kannatavate inimeste ajus oli tavapärasest aktiivsem lähenevate ohtude märkamisele pühenduv ajurakkude võrgustik. Lihtsalt öeldes muutus ohtude eest hoiatav radar unepuuduse tõttu tundlikumaks. Samal ajal ei laengenud aga nende ajus peaaegu üldse neuronid, mis julgustavad inimesi üksteisega suhtlema.

Samal ajal polnud aga katsealuste täidetud küsimustike alusel mingit seost meelepärase suhtlusdistantsi ega nende tuju ja tajutava ärevustunde vahel.

Teadlased tunnistasid juba katseid tehes, et tegu on väikese valimiga. Nõnda värbasid nad järelduste proovile panemiseks veebi vahendusel veel sadu inimesi. Muu hulgas pidid vabatahtlikud kirjeldama oma unekvaliteeti ja meeleolu ning hindama videolõikude põhjal laborisse jõudnud katsealuste meeldivust ja üksildustunnet.

Üllataval kombel suutsid vabatahtlikud puhanud ja pikalt magamata katsealuseid selgelt eristada. Veelgi enam, väsinud uurimisaluste nägemise peale langes küsitletute meeleolu. Samuti tundsid nad end üksildasemana.

Uneaeg on magamiseks
Paradoksaalsel kombel võib seetõttu näiteks hilisõhtul sõpradega pidutsemine inimeste üksildustunnet hoopis pikas plaanis kasvatada. "Päris nii hull see muidugi pole, ent vastab tõele, et oleksime korralikult väljapuhanuna järgmisel päeval hoopis seltsivamad. Seda isegi võõrastega, mitte ainult oma tuttavatega," viitas Ben-Simon. Pikas plaanis on seega uni tema sõnul korraliku sotsiaalelu jaoks hädavajalik.

Kroonilist unepuudust võib näha ka ühe maailma vallanud üksildusepideemia juhtiva põhjusena. "See on eriti oluline just noorema põlvkonna kontekstis ja viimase paarikümne aasta lõikes. Sotsiaalse isolatsiooni tsükli algatamiseks pole palju vaja. Sa suhtled inimestega vähem ja nemad seetõttu sinuga juba pärast mõnda kehva ööd. Üksildasena paistmine annab sellele hoogu veelgi juurde," laiendas ajuteadlane. Nakkava üksilduse korral kasvab probleem ühiskonnas lumepallina.

Nõnda tahaks Ben-Simon järgmise sammuna katsetada, kas üksildustunnet saab leevendada uneteraapiaga ja kas see oleks kasulik ka katsealuste eraelule.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.