"Kui mu ema minu käest küsis "kuidas sul läheb?", vastasin alati "tavaliselt". Aga alati tuleks täpsustada, mida see tähendab: tavaline tähendas minu puhul, et ma magasin kõik päevad voodis, ei tundnud millega vastu huvi, ei jaksanud midagi teha ja mõtlesin enesetapumõtteid," meenutas Voogla.

Lastepsühhiaater Anne Kleinbergi sõnul teeb laste ja noorte depressiooni varajase avastamise keeruliseks see, et nad püüavad olla viimase hetkeni ühiskonnale vastuvõetavad.

"Teismeliste puhul on tavaline, et kaua ei saada aru, et tal võib olla depressioon. Väliselt on ju kõik justkui korras: on sõbrad, hea tuju, kõik justkui olemas."

Üks depressioonini viia võivatest teguritest on emotsionaalne üksildus, mida laps võib kogeda isegi siis, kui tal on pidevalt ümberringi inimesi. Kliinilise psühholoogi Anna-Kaisa Oidermaa hinnangul on oluline ka kaotuste ja pettumustega toimetuleku võime, mis omakorda sünnib – või on sündimata – vanemate toest. Iga noor vajab vanemaid, kelle juuresolekul saab olla turvaliselt ka nõrk.

Voogla sai depressioonis olles abi oma emalt, kellele ta näost näkku oma seisundist rääkida ei olnud tihanud.

"Otsustasin emale meili kirjutada, kus kirjeldasin, mis on juhtunud ja mis seisundis ma olen. Tegin seda, sest olin nii sügavasse auku jõudnud, et tundsin, et võin varsti midagi ohtlikku üritada. Ja see hirmutas mind ennast. Ma olen oma ema ainuke laps ja ma ei suutnud taluda mõtet, et võin ta tema ainsast lapsest ilma jätta."

Ise võib üle minna vaid kerge depressioon

Küsimusele, kas depressioon võib paraneda ka iseeneslikult, vastas Kleinberg, et kerge diagnoos võib, kui laps või noor suudab leida positiivseid mõtteid ja suudab eluga kaasa minna.

"Mõõduka või raske depressiooni puhul kahtlen, kas see päris ise mööda läheb – see möödaminemise tunne võib sel juhul olla enesepetmine. Hea oleks ikkagi spetsialisti abi otsida."

Oidermaa juhitud vaimse tervise portaali peaasi.ee poole pöördub tema kinnitusel päris palju selliseid noori, kes on tänapäeva infoajastul end veebist leitud info põhjal juba ise "ära diagnoosinud".

"Iseasi, kas kliiniline nõustamine seda diagnoosi kinnitaks," märkis ta. Tema sõnul diagnoositakse endal eriti palju aktiivsus- ja tähelepanuhäiret.

Anne Kleinbergi sõnul depressiooni noored endal pigem n-ö üle ei diagnoosi.

"Küll aga bipolaarset häiret ning – nagu Anna-Kaisa ütles – aktiivsus- ja tähelepanuhäiret. N-ö seltskondlikku diagnostikat on küll, pidevalt kohtab lauset mis tahes kurvameelsushetke kohta, et ju ma olen depressiivne. Aga need, kes on tõsiselt haiged, end ise depressiivseks ei diagnoosi."

Neid, kes muretsevad selle pärast, et psühhiaatrite juurde on Eestis väga pikad järjekorrad, lohutas Kleinberg tõdemusega, et enne psühhiaatrit on olemas ka hea ettevalmistusega ja kogenud vaimse tervise õed.

"Nemad päästavad päris paljud noored enne, kui nad psühhiaatrini jõuavad. Ja nende juurde saab noor inimene aja mõne nädalaga."