Lained isiklikus ruumis
Alustama peab tõdemusest, et inimesed pole selles suhtes erilised. Teadaolevalt kirjeldasid isiklikku ruumi esimest korda teaduslikult hoopis loomaaia loomi uurinud bioloogid eesotsas kaasaegse zooloogia isakuju Heini Hedigeriga. "Ta pani tähele, et loomadel on põgenemistsoon. Kui neid ümbritsevasse ruumi satub mõni oht, panevad nad plagama," selgitas Michael Graziano, Princetoni ülikooli neurobioloogia professor ja raamatu "The Spaces Between Us" autor.

Süstemaatiliste uuringutega ladus Hediger vundamendi ideele, et me ei põgene lihtsalt ohtude eest. "Inimesed ja teised loomad teevad teadvustamatult pidevalt geomeetrilisi arvutusi ja projitseerivad enda ümber nähtamatuid vaimseid kontrolljooni. Nende täpne kaugus kehast sõltub sellest, kas need on mõeldud lõvide või omaenda liigikaaslaste jaoks," märkis professor. Nagu igaüks tunnistada võib, on asi veel siiski veidi keerulisem. Talutavaks peetav vahemaa võib sõltuvalt lähedusse sattuvast inimesest kordades erineda.

Prokseemika rajaja Edward Hall jagas inimest ümbritseva ruumi neljaks. Intiimruumi lastakse tavaliselt vaid oma seksuaal- või romantilisi partnereid ja pereliikmeid. Isiklik ruum on reserveeritud lähematele sõpradele. Sotsiaalses ruumis toimub suurem osa igapäevasest suhtlusest, sh töökaaslastega. Avalik ruum on avatud kõigile.

Siin astuvad lavale psühholoogid. Edward Hall lõi isiklikku ruumi käsitleva teadusuuringute kindlamale alusele seadmiseks 1960. aastate alguses isegi spetsiaalse märgisüsteemi. Eraldi märgi said nii mehed kui ka naised, lamamisasend ja käe hoidmine. Numbrilised koodid näitasid isegi seda, kas inimesed tundsid teineteise lõhna, kehasoojust jne jne. Kõik see andis aimu selle kohta, mis mõjutab isikliku ruumi suurust. Prokseemika oli sündinud

Uuringutel oli praktiline pool. Tulemusi rakendades sai parandada inimeste omavahelist suhtlust ja kasvatada nende heaolu.

Väljavõte Edward Halli loodud märgisüsteemist. Personaalse ruumi suurust mõjutavad mitmed tegurid, sh positsiooni avatus, sugu, kehalõhnad, pilk jpm. Autor: Edward Hall

Tööde käigus leiti, et laias laastus võib eristada nelja sfääri: intiimset, isiklikku, sotsiaalset ja avalikku ruumi, mille raadius ulatus 45 sentimeetrist enam kui 3,6 meetrini. Hall ise uskus ekslikult, et sfääride täpse suuruse juures mängib olulist rolli ka kultuuriruum. Ent kõigest järgemööda.

Esialgu ähvardas huvi valdkonna vastu pärast esialgset entusiasmilainet 1960.-80. aastatel sootuks lahtuda. Pelgalt inimese ja loomade käitumise jälgimisega ei saa õppida personaalse ruumi enda päritolu kohta just kuigi palju. Tarvis läks revolutsiooni aju-uuringutes.

Ei saa me läbi ilma ajuta
Oma panuse alusmehhanismide leidmiseks andsid ka Graziano ja tema kolleegid. Taas keskenduti kõigepealt inimeste lähisugulaste – teiste primaatide uurimisele. Selle käigus avastati nende ajust neuronid ja närvivõrgustik, mille põhiülesandeks oli keha ümbritseval ruumil silma peal hoidmine. Praeguseks on saanud sellest üks kõige paremini mõistetavaid võrgustikke terves ajus.

Avaliku ruumi piir (360+ sentimeetrit): Inimesed ei suuda teistest sedavõrd kaugel olles tabada enam omavahelises suhtluses väljendatavaid väikeseid nüansse, näiteks näoilmeid ja hääletooni. Kehahoiak ja jäsemete positsioon omandab suurema tähtsuse. Tavaliselt lahutab enam kui 3,6 meetrit näiteks loengupidajaid publikust. Vahemaa kasvatamist kasutatakse ka enda autoriteedi rõhutamiseks. Autor: Siim Lõvi/ERR

"Seal on iga kehapiirkonna jaoks radarina käituv neuronid. Nende eesmärk on tuvastada näiteks vasakule põsesarnale lähenevaid inimesi. Ajurakud reageerivad nii sellest suunast lähtuvatele sosinatele ja helidele, silmale nähtavatele objektidele, soojusele kui ka otsestele puudustele," märkis neuroteadlane. Erineb ka neuronite tegevusraadius. Mõni hakkab laenglema siis, kui tajutav objekt või inimene on jõudnud kehast meetri, teised kõigest paarikümne sentimeetri kaugusele.

Eelmise kümnendi alguses avastati, et sama võrgustik on seotud on tihedalt vältimiskäitumise ehk loo alguses mainitud põgenemistsooniga. Võrgustiku närvirakke elektriliselt mõjutades saab vältimisreaktsiooni tehislikult esile kutsuda. See võib hõlmata näiteks võpatusi, eemale tõmbumist ja pea pööramist. Seda isegi juhul, kui katselooma läheduses pole mitte kedagi ega midagi. Samasugused mehhanismid on leitud inimajust.

Ent miks laseme me ikkagi mõnel inimesel isegi huultega oma kaela hellitada, samal ajal kui teisi ei tahaks lasta lähemale kui harjavarre kaugusele? Mängu tulevad nn piiblirakud. Need löövad laenglema teistest samas võrgustikus asuvatest rakkudest veelgi valikulisemalt.

Sotsiaalse ruumi piir (120–360 sentimeetrit): Sotsiaalses ruumis viibivate inimestega toimub suurem osa meie igapäevasest suhtlusest. Inimesed saavad vestluspartneri kohta info hankimisel toetuda vaid kuulmis- ja nägemismeelele. Umbes 2,4 meetri kaugusel hakkab mängib olulist rolli ka pilk. Ruumi äärealal paiknevaid inimesi võib ja on kerge ignoreerida. Nendega vestlemine on raskendatud. Sellega tuleb arvestada näiteks töökeskkonna kujundamisel. Autor: Siim Lõvi/ERR

"Kui me veel midagi palju ei teadnud, andsime ahvidele ühel päeval kena värvilise õuna. Ootasime, et ajurakud peavad seda väga huvitavaks ja laenglevad selle peale nii mis hirmus. Ent midagi ei juhtunud. Küll tekitas tugeva reaktsiooni aga kummist mao nägemine," meenutas Graziano. Teadlased olid avastanud neuraalse mullikile. Selle tundlikkus sõltub tugevalt läheneva objekti tuttavlikkusest ja potentsiaalsest ohtlikkusest. Oma roll on eelnevatel kogemustel.

Tõenäoliselt pole teiste inimeste liigitamiseks ajus eraldi mehhanismi. "Mida lähedasemad on inimesed meile emotsionaalselt või nad meile meeldivad, seda lähemale me neid endale laseme. Mullikile paksust mõjutab nendega seotud mälestuste emotsionaalne sisu," lisas neurobioloog.

Psühholoogide sõnul töötab see ka teistpidi. Inimeste teineteiste suhtes tuntav lähedus kasvab vastavalt sellele, kui pikalt viibivad nad teineteise isiklikus ruumis. Inimesel on võimalus veenduda, et tema kaaslane ei kujuta talle ohtu. Seda muidugi juhul, kui sellega ei kaasne ebameeldivaid vahejuhtumeid.

Isikliku ruumi suurust võivad mõjutada ka ajukahjustused. Näiteks 2009. aastal ilmunud töös kirjeldatud naise intiimse ruumi piir oli kahanenud mandeltuumade hävimise järel 0,34 meetrini. Teiste uuringus osalenud tervetel katsealustel hakkas ebamugav, kui võõras inimene oli neist juba 0,64 meetri kaugusel. Veelgi äärmuslikumal juhul võivad viia ajukahjustused isikliku ruumi täieliku kadumiseni.

Aga kultuuriruum?
Kõige selle valguses jääb üle küsida, kuhu paigutub selle kõige juures kultuur? Kuuleme ju ikka ja jälle Põhjala elanike viksi ja viisakasse isiklikku ruumi tungivatest emotsionaalsetest lõunamaalastest. Sellele rõhus ka prokseemika isakuju Edward Hall. "Kui tema raamatut loed, siis tema põhiidee kohaselt erineb isikliku ruumi suurus kultuuriti väga palju. Tema arutluskäik põhineb aga üksikjuhtumitel. Hästi kontrollitud laborikatsetes pole suudetud tänaseni veenvalt näidata, et sellised kultuuride vahelised erisused tõepoolest eksisteerivad,“ märkis Graziano.

Isikliku ruumi piir (45 – 120 sentimeetrit): Umbes 120 sentimeetri kaugusel hakkavad inimesed tundma juba mõnikord teiste lähenedes kerget ebamugavustunnet. Erandiks on sõbrad ja tuttavad, keda rohkem usaldatakse. Täiendava infokihi lisavad tugevamad lõhnad. Pilk ja hääle nüansid mängivad olulist rolli. Puudutused on võimalikud, kuid enamasti kujutavad need endast vaid tervitusrituaale, näiteks kätlemist. Autor: Siim Lõvi/ERR

Neid mõõtvad tööd põhinevad tavaliselt küsitlustel ja neis osaleb sageli võrdlemisi vähe inimesi. Suurim omataoline, selle aasta märtsis ilmunud töö haaras pea 9000 uurimisalust. Samas jagunesid need 42 erineva riigi vahel. Seega pole kuigi selge, kui esinduslikud valimid õigupoolest olid. Samuti polnud võimalik teadlastel hinnata, kuidas oleksid käitunud uuritavad reaalses maailmas. Kõige äärmuslikuma näitena lasksid igal juhul uuringu tulemuste kohaselt argentiinlased võhivõõraid endale umbes 60 sentimeetri võrra lähemale kui rumeenlased.

Seega on pigem Graziano hinnangul leppinud suuremates linnas elavad inimesed paramatusega, et teised satuvad neile lähemale, kui nad võib-olla ise tahaksid. Kui panna aga samad inimesed laborisse ja neile järjest läheneda, astuvad nad sammu tagasi enam-vähem samal ajal. Hoolimata sellest, kas nad elavad Hiinas, Hispaanias või Eestis. Kultuuri mõju varjutavad üksikute inimeste vahelised erisused.

Erandiks on otsesed puudutused. "Puudutuste kasutamise juures mängib olulist rolli see, et kas tegu on üksikisikut tähtsustava või kommunaalse kultuuriga. Kui omavahel satuvad kokku kaks eri kultuuridest pärinevat inimest, on konfliktid kerged tulema," nentis John McArthur, personaalse ruumi uurimisele keskenduv Charlotte'i Queens'i ülikooli kommunikatsiooniprofessor. Samas võib oodata, et kultuurilised erisused muutuksid nende olemasolu korral tulevikus maailma ühendava küberruumi tõttu üha väiksemaks.

Küberruumi võlud ja vaevad
Uuringute põhjal vormib meie ja teiste isikliku ruumi tajumist kokkupuude reaalse kolmemõõtmelise ruumiga. Selles kontekstis on sotsiaalsete nüansside tajumine ja võime liikuda ruumis komistamata ringi liikuda omavahel tihedalt seotud. Nii võib küsida, mis hakkab juhtuma inimestega ajastul, kus nad veedavad üha suurema osa oma ajast juba lapsest saadik virtuaalruumis.

Intiimse ruumi piir (0–45 sentimeetrit): Ei, teistega samas liftis sõitmine või bussis üksteise kõrval istumine ei tekita sinu ja teiste vahel intiimset sidet. Vabatahtlikult üksteisele sedavõrd lähedal olles sobib vahemaa näiteks armatsemiseks ja mänguliseks maadluseks. Vaateväli on osaliselt piiratud, helid taanduvad sosinateks, müheteks ja oheteks. Oluliseks infoallikaks muutuvad kehasoojus, lõhnad ja puudutused. Reserveeritud väga lähedastele inimestele ja pereliikmetele. Autor: Siim Lõvi/ERR

"Arvan, et kolmemõõtmelise silluse puudumine hakkab inimeste omavahelist suhtlust tõsiselt häirima. See on ka ilmselt üks põhjuseid, miks on küberruum täis trolle ja antisotsiaalset käitumist," mõtiskles Graziano. Reaalses maailmas toimuvat suhtlust iseloomustavate nüansside ja alatoonide puudumine muudab teineteise personaalsel ruumil tallamise häirivalt lihtsaks.

Reaalsele maailmale sarnanev tajutav isiklik ruum hakkab Graziano ennustuse kohaselt tekkima alles virtuaalreaalsuses. Seejuures peab see muutuma aga praegusest märksa elutruumaks. "Personaalse ruumiga seotud närvivõrgustik pole häälestatud ainult visuaalsete signaalide töötlemiseks. Sa tajud teiste kehasoojust, puudutusi, nende liikumisest tingitud õhuliikumist, erinevaid hääletämbreid ja see kõik annab sulle infot," laiendas Graziano. Personaalse ruumi tunnetust aitavad lihvida kõik taolised väikesed kogemused.

Häired võrgustiku töös ja alaareng lapseeas võib jätta jälje terveks eluks. Näiteks diagnoositi Graziano lapsel düspraksia. Arenguhäire raskendab liigutuste koordineerimist. Antud juhul oli see seotud tugevalt keha läheduses asuva ruumi tajumisega. Abi oli liikumisteraapiast. See toob meid isiklikku ruumi puudutavate uuringute rakendusliku poole juurde.

Praktilised rakendused
"Kui su isikliku ruumi tunnetus pole piisavalt hästi välja kujunenud, ei suuda sa komistamata liikuda, õppida kasutama tööriistu, kirjutama ja arvutama. Areng aeglustub. Kuid kõige tähtsam on just sotsiaalne pool, sinu käitumine tundub teistele veidrana," sõnas neurobioloog. Sotsiaalne tõrjutus tekitab omakorda terve rea uusi probleeme.

Teaduskirjanduse põhjal on kõige suurem isiklik ruum väikestel naistel, kellele läheneb suuremat kasvu ülbena tunduv mees, kes vaatab talle otse silma sisse. Väikseim võimalik personaalne ruum on inimestel loomulikult seksides. See peab olema edukaks paljunemiseks sisuliselt olematu.

Isiklik ruum võib selgitada ka seda, miks peetakse kaela seksikaks kehaosaks, mida hammustavad vampiirid ja paljastavad ajakirjades naismodellid. Harilikult on see keha üks kõige paremini kaitstud osi ja seda ümbritsev personaalne ruum kahaneb sõltuvalt lähedusastmest vähem kui teiste kehaosade puhul. Kui sa seda paljastad, signaliseerid sa teistele, et tunned end nende läheduses turvalisena.

Siivsamates olukordades on valivad vaikimisi eelistavad lühemat suhtlusdistantsi väiksemat kasvu inimesed ja naised omavahel suheldes. Autor: Siim Lõvi/ERR

Düspraksia kergem vorm esineb hinnanguliselt ühel lapsel 20st, mis võib jääda õigel ajal diagnoosimata. Nii ei saa määrata ka seda leevendavat teraapiat. Arvestades, et isikliku ruumi tunnetus hakkab välja kujunema kolme- kuni nelja-aastaselt, on selle võimalikult vara avastamine tähtis. Ent prokseemika imbub koos personaalse ruumiga ka mujale.

"Sellega mitte arvestamine võib muuta ebameeldivaks nii ühistranspordi kasutamise, peletada inimesed linnaruumist kui ka häirida töövoolu ning raskendada üksteise mõistmist ja suhtlemist," sõnas McArthur.

Nagu eelpool mainitud, loetakse näiteks inimese sotsiaalse ruumi raadiuseks umbes 3,6 meetrit. Töökeskkonnas võib muutuda sellest kaugenemisel inimeste suhtlusstiil. Vastastikune mõtete vahetamine asendub loenguformaadiga. Näoilmete ja hääletooni kantav lisainfo läheb tihti kaotsi tekitades suhtlushäireid.

Teise näitena on üleüldse imekspandav, et inimesed nende evolutsioonilise minevikuga arvestades üleüldse ülerahvastatud ühistranspordis sõita suudavad. Võõristaval kombel hõlmab selle enda jaoks talutavamaks muutmine kaassõitjate objektideks taandamist ja neilt inimlike omaduste eemaldamist.

Kokkuvõtlikult mõjutab meid ümbritsev neuraalne mullikile meid ja meie käitumist ehk rohkem, kui esmapilgul aimata oskame. Mitte ainult liftis või kokteilipeol. Iga inimene on erinev. Seda võib öelda ka nende personaalse ruumi ja selle suuruse kohta. Ära pane seega pahaks, kui palun sul mõnikord sammu või kaks tagasi astuda.

Liftid ja suletud ruumid on loomupäraselt hirmutavad. Pingete leevendamiseks onu Heinona käitumine pole okei. Ükskõik, kuidas ka inimesed sellele reageerivad. Autor: Siim Lõvi/ERR