Parem kui inimene?
"Me räägime vägagi inimnäolisest olendist, kes visuaalsel vaatlusel erineb väga vähe päris inimestest. Ta on tehtud silikoonist, sisaldab arvutit ja patareisid küll, aga on kaetud kihiga, mis katsumisel tundub nagu enam-vähem päris inimene," selgitas Viik, Tallinna Ülikooli filosoofia professor saates "Pealtnägija". Kokku tegeleb Jaapani suuruselt neljandas linnas Nagoyas roboti inimestele veelgi sarnasemaks muutmise nimel enam kui 50 teadlast.

Robotit liigutavate mootorite hääletuks muutmise ja olendi hingama panemisest tähtsam on selle sisu. Jaapani projekti juures on Viigi roll leida tingimused, millele humanoidrobot peab vastama, et ta suudaks inimesi erutada ja tekitada kiindumussuhtet.

Peamiselt loeb ja sünteesib ta selleks suurel hulgal teaduslikke uuringuid. Kõik kokku võttes annab filosoofiaprofessor praegu üllatavalt selge kolmeosalise retsepti: erootiline iha, huvi partneri vastu ja ühise tulevikuperspektiivi nägemine.

Ehkki jutt ei käi otseselt ja ainult seksirobotite arendamisest, on Viigi sõnul emotsionaalse poole kõrval ülioluline füüsiline ligitõmbavus. Jutt on alates silmaläikest ja hääletämbrist kuni suguelundi suuruseni. "Jah, me räägime muidugi ka seksimisest, aga palju enamast. Sellised robotid on varustatud inimlike seksorganitega, kusjuures eriti meeste seksiorganite peale mõeldes on päris lihtne ehitada sünteetilist olendit, kelle seksorganid ületavad mitmekordselt selle, milleks on võimelised mehe organid," laiendas Viik.

Pereterapeut Katrin Saali Saul märkis, et robotid võivad osutuda päris inimestest paremaks ka teistel põhjustel. "Intellektuaalses mõttes võib olla arvuti suurepärane partner, sest seal on ju põhjatu teadmiste allikas. Kui panna arvuti analüüsima ka inimese mikromiimikat, tema ohkeid ja näoilmeid, siis arvutid võivad olla väga kompetentsed ära tundma inimese emotsionaalset seisundit. Arvuti võib ära tunda paremini kui inimene selle viisi, kuidas inimene kontakti vajab," sõnas Saul.

Eetikast pole pääsu
Inimsarnaseid roboteid puudutav arutelu on jõudnud filosoofide ja tehnonohikute seast kaugemale. "Oletame, et meil on inimnäolised inimkujulised robotid, mida nendega teha võib? Kas need asjad, mis on keelatud inimene inimese suhetes, kasvõi näiteks seksuaalsuhted lastega, kui meil on selline robot," küsis president Kersti Kaljulaid juba 2018. aastal toimunud küberkonverentsil.

"Me peame olema valmis just nimelt sellistele olukordadele reageerima, sest selliste robotite ehitamine muutub tõenäoliselt sama tasuvaks äriks, nagu on tänapäeval autotööstus. Need robotid hakkavad olema olema igal pool ning selleks ajaks me peame lahendama ikkagi terve hulga eetilisi küsimusi, kas sellisel olendil on mingisuguseid õiguseid ühiskonnas või ei ole," nõustus Viik.

Teed tööd ja näe vaeva
Professori sõnul tuleb mõelda teistelegi võimalustele. "See on muidugi küsimus, millel on ka oma hirmutav pool, sest kui ta on nii palju parem kui reaalsed inimesed, siis mis saab inimsuhetest? Kas keegi hakkab inimestega veel üldse paarisuhteid looma?" küsis Viik. Utreeritult usaldavad inimesed näiteks juba praegu pesu pesemisel inimeste asemel masinaid.

Sama küsimus on suhte- ja seksiterapeutidel. Tinderi ja tuhandete teiste ahvatluste ning riskide ajastul on suhete purunemine epideemiline nii läänemaailmas üldiselt kui ka kitsamalt Eestis. Kui võrrandisse lisandub 24/7 valmis ning oma ülesannete kõrgusel armastusrobot, võib muuta see ühiskonda fundamentaalselt.

"Üksikuid inimesi on tänasel päeval rohkem kui kunagi varem. Need üksikud inimesed jagunevad kaheks. Ühed on need, kes väga tahaksid olla paarisuhtes, aga nad ei leia endale partnerit. Aga siis on teine grupp, kes valivad esmakordselt inimese ajaloo juures nii suurtes hulkades vabatahtlikult üksi elamise, sest nad soovivad elada üksi," märkis Katrin Saali Saul.

Suhte- ja naudinguekspert Epp Kärsini hinnangul lähevad inimesed praegu liiga varmalt kergema vastupanu teed. "Kui mingi asi läheb täna katki, siis sa viskad ta ära. Sul on võimalus kohe osta endale uus või tellida uus. Paarisuhetes on ka võib-olla nii läinud. Me anname väga kergelt alla ja pigem ei taha nagu nendesse sügavatesse valusatest teemadest minna. Lihtsam on jätta see pooleli ja võtta uus inimene," sõnas Kärsin.

Viik kinnitas, et armastuse nimel pingutamine muudab seda paremaks. Õnneks on võimalik seda robotitega jäljendada. "Üks võimalus on programmeerida robotisse nõudlikkus, et teatava käitumise puhul enda suhtes ta tõepoolest jätab teid maha või tujutseb, mõõtes aeg-ajalt samal ajal väga hästi teid kui palju tujutsemist te siis nagu talute," selgitas Viik. Teisisõnu on võimalik robotile egoistlik käitumine kunstlikult sisse istutada.

Täna armud robotisse, homme reedad...
Iseküsimus on, kuidas suhtuda elukaaslasesse, kellel puudub lapsepõlv või ei vanane sinuga ühes tempos. Need kõlavad praegu utoopiliste mõtteharjutustena, aga Viik rõhutab, et veel kümmekond aastat tagasi oli ka isesõitev auto ulme.

Isegi kui sel teel on üksjagu ebaselgust ning karisid, uskus ta, et võimalik kasu ja potentsiaal on üüratu – alustades üksikvanuritest kuni vaimupuudega inimeste elukvaliteedi parandamiseni.

Viik nentis, et eri ühiskonnad võtavad suhterobotite osas väga erinevaid hoiakuid. Näiteks on Jaapanis suhtumine võimalustesse luua romantilisi suhteid tehislike olenditega hoopis avatum ja ja ootusärevam, kui näiteks Eestis, kus pole tehtud isegi uuringuid.

"Euroopas peetakse seda ikkagi eetiliselt küsitavaks. Kas armumine robotisse on võib-olla kuidagi inimsuse reetmine või eiramine või teen sellega karuteene endale, kui ma ühte robotisse armun," sõnas filosoof.