Port: kas sotsiaalmeedia peaks olema riiklikult kontrollitav teenus?
Suitsupakil olev suurte tähtedega kiri hoiatab, et selle toote kasutamine võib kahjustada tervist. Esimesed tubakatoodete ohu teated ilmusid sigaretipakile umbes 40 aastat tagasi. Aastatega sõnumite intensiivsus kasvas ja 2001 aastal võttis Kanada esimene kasutusele suitsetamisest hurjutava koleda pildi kopsuvähist või muust tervisekahjustusest.
Rahvusvahelise Terviseorganisatsiooni artikkel 11 nõuab, et tubakatoote pakendi pinnast vähemalt 30% ja soovitavalt 50% oleks kaetud nähtavate hoiatustega. Osaliselt tänu taolistele meetmetele on suitsetamine hakanud mõnes riigis tasahilju taanduma.
Näiteks Euroopas hinnatakse, et paarikümne aastaga vähenes suitsetajate arv neljandiku võrra. Samal ajal lisandu Aafrikas poole võrra uusi suitsetajaid juurde. Maailmas hinnatakse suitsetajate arvuks 1,1 miljardit inimest ja hoiatuste kiuste kadetakse selle arvu suurenemist 1,6 miljardile.
Tubakateemaline sissejuhatus raamib värskeid tähelepanekuid seoses ühe teise, pea paari miljardi kasutajaga populaarse tegevuse temaatikat. Sarnaste kasutajanumbrite kõrval leiab ühiseid jooni kavadest sätestada sellegi nähtuse kasutajate jaoks tervisekahjustusest hoiatavaid silte. Põhjenduse esialgse argumentatsiooni pani kokku Ühendkuningriigi Kuningliku Seltsi rahvatervise toimkond.
Fookuses on suhteid, enesemääratlust, eneseväljendust ja maailmast arusaamist kujundav keskkond, ehk sotsiaalmeedia. Selle kasutamist seostatakse vaimse tervise kahjustamise riskidega nagu ängistus, depressioon ja magamatus.
Värskeimas 14 kuni 24 aastaste briti noorte seas läbiviidud küsitluses uuriti 14 erinevat heaolu ja tervisega seotud elu tahu seotust viie populaarseima sotsiaalse meedia platvormi kasutamisega.
Olgu etteruttavalt tõdetud, et neist vaid ühe puhul ületasid positiivsed tähelepanekud negatiivseid. Seega on põhjust hea ja halva teemal vähemalt tõsisele arutelule. Kuna nimetatud vanuserühmast hinnatakse sotsiaalmeedia kasutajateks 91%, täitub muuhulgas üks kriteerium neljast mida käsitletakse sisendina riiklikku reguleerimist vajavate nähtuste puhul. Selleks on kättesaadavus.
Ülejäänud kriteeriumitena käsitletakse nähtusest tulenevat kontrolli kahjustamist, ehk kas see põhjustab sõltuvust. Teadupärast omistatakse sotsiaalmeediale sigarettidest ja alkoholist suuremat sõltuvuse toimet. Lisaks peab nähtus põhjustama terviseriski. Ning viimaseks tingimuseks on kaasmõju neile kes seda ei kasuta.
Suitsetamine täidab kõik need kriteeriumid. Suitsetamine kahjustab ka neid kes ei suitseta, seda läbi passiivse suitsetamise, aga veelgi enam läbi sotsiaalse kulu kui üheskoos makstakse raviga seotud kulutusi.
Kuningliku Seltsi rahvatervise toimkonna uuring tõi antud kontekstis välja sotsiaalmeedia tervist kahjustava aspekti. Tegemist ei ole lõpliku tõega, aga analoogset infot lisandub üha rohkem juurde.
Uuringus osutus vastavalt noorte enda andmetele kõige suurema summaarse negatiivse efektiga sotsiaalmeedia teenuseks pildiinfot vahendav Instagram. Selle kasutamise tulemusel esines kõige enam ängistust, depressiooni, üksildust, unetust ja hirmu jääda maha olulisest infost.
Negatiivse osas teisele kohale paigutus Snapchat, milles kõige negatiivsemaks oli hirm infost ilm jääda ja kiusamine. Kolmandaks halvima efektiga vaimsele tervisele oli Facebook mis ei lase magada ja aitab kaasa küberkiusamisele. Samas hinnati Facebooki positiivse poole pealt kogukonna kujundamise ja emotsionaalse toe vahendamise tõttu. Paraku summaarselt ei trumbanud positiivne üles negatiivset. Samal põhjusel võib tervikuna pidada tervist ohustava mõjuga teenuseks ka Twitterit.
Sarnaselt eelmisele röövib Twitteri ööune ja see toimib ka kiusamise platvormina.
Ainukese summaarselt positiivse sotsiaalmeedia keskkonnana väljus küsitlusest Youtube. Tihti uneaja arvelt toimuva klippide vaatamise negatiivse trumpasid positiivsed hinnangud kogukonna, teadlikkuse ja eneseväljenduse osas.
Võttes arvesse sotsiaalmeedia kättesaadavust, selle sõltuvust põhjustavat ja tervist ohustavat mõju ja kaudseid probleeme neile kes seda ei kasuta, siis ei tohiks üllatuda ekspertide esialgsest ideest kohustada teenuse pakkujaid näitama ekraanil ähvardavast terviseriskist hoiatavaid teateid.
Võib-olla ei saa see kunagi teoks, aga enese säästmise nimel võiks ju ette kujutada avaekraani vaimuhaigla osakonnast või suitsiidi juhtumist.
Toimetaja: Marju Himma