Kõik inimesed on surelikud. Surm on meist igaühe jaoks paratamatu, sest me peame kunagi surema ning ennustamatu, sest me enamasti ei tea täpselt, millal surm saabub. Usk surematusse hinge või surmajärgsesse igavesse ellu on üks viis surmahirmu leevendamiseks.

Viimaste aastakümnete teaduslikud avastused võivad peagi kaotada ka surma paratamatuse. Need võimaldaksid surelikkuse kõrvaldamist või selle ennustamatuse, sest laseksid meil eluea pikendamise kaudu ise otsustada, millal me sureme. Aga kas surematus või oluliselt pikem eluiga oleksid üleüldse hüved, mille poole peaks püüdlema?

Demograafilised andmed näitavad, et meie liigi olemasolu ajal on pikenenud keskmine eluiga peaaegu kolmekordselt. Jõukamates riikides on see nüüdseks umbes 75–80 eluaastat ning maksimaalne oodatav eluiga umbes 120–125 aastat. Mõned teadlased leiavad, et seda ülempiiri ei ole võimalik oluliselt kõrgemale tõsta. Vananemine – organismi kahanev vastupanuvõime keskkondlikele kahjustustele ja haigustekitajatele – muudaks lõpuks organismi edasielamiseks liialt hapraks.

Teised on aga veendunud, et vananemine on loodusliku valiku sattumuslik tagajärg ning sellisena põhimõtteliselt muudetav. Näiteks on täheldatud, et putukate ja näriliste eluiga saab pikendada suguküpsuse edasilükkamise abil. Need ja teised katsed on andnud lootust, et ka inimeste vananemist saab pidurdada või peatada.

Praeguseks on tuvastatud eluea pikendamiseks mitmeid võimalikke meetodeid. Näiteks on avastatud seos igapäevaselt tarbitava kalorikoguse kahandamise ja pikaealisuse vahel. Seda eeldusel, et ei kahandata vajalike proteiinide, rasvhapete ja vitamiinide kogust.

Hiirte, rottide ja mõningate teiste liikide puhul on täheldatud, et päevase kalorikoguse kahandamine 30–70 protsendi võrra pikendab tervena elatud eluiga ning lükkab vananemist edasi. Reesusmakaakidel korreleerus päevase kalorikoguse kahandamine 30 protsendi võrra mõningate vananemisega seotud füsioloogiliste protsesside aeglustumisega.

Midagi sellist võiks toimida ka inimeste puhul, kuid võimalikeks negatiivseteks kõrvalmõjudeks võivad osutuda madal vererõhk, viljatus ja luude hõrenemine. Veel on seostatud hormoonravi vananemise pidurdamisega. Näiteks on omistatud inimese kasvuhormoonile vananemist pidurdavat või tagasipööravat toimet, aga otseseid tõendeid selle poolt ei ole. Pikemate perioodide vältel võib osutuda kasvuhormooni manustamine terviseriskiks.

Rakutasandil on seostatud vananemist telomeeride ehk kromosoome kaitsvate ja rakkude jagunemisvõimet reguleerivate DNA ahela piirkondadega. Rakkude jagunemisvõime kaob peale telomeeride kriitilise pikkuse ehk Hayflicki piirini jõudmist, mis omakorda piirab organismi võimet kahjustusi parandada. Rakkude jagunemisel telomeerid lühenevad, kuid teatud määral aitab nende pikkust taastada ensüüm telomeraas.

Üks võimalus vananemise pidurdamiseks oleks telomeraasi aktiveerimine, mis pikendaks Hayflicki piirini jõudmise aega. Üheks võimalikuks riskifaktoriks on aga asjaolu, et telomeraasi aktiveerumine korreleerub inimeste puhul kasvajate moodustumise ja kasvuga peaaegu 90 protsendil juhtudest.

Eluea pikendamisele keskendunud uurimistöö võib viia vähemalt kolme võimaliku tulevikustsenaariumini. Esiteks, maksimaalne oodatav eluiga ei pikene, kuid pikeneb tervena elatud eluperiood. Teiseks, vananemine aeglustub, tervena elatud eluperiood ning maksimaalne oodatav eluiga pikenevad. Kolmandaks, vananemine peatub, sest vananemisega seotud muutusi ja kahjustusi saab ennetada või tagasi pöörata.

Tulemuseks oleks teatud tüüpi surematus. Vananemise asemel sureksid inimesed ainult õnnetuste, tapmiste või enesetappude tagajärjel. Surematusel oleksid inimkonna jaoks kõige äärmuslikumad tagajärjed. Seetõttu tasub küsida, kas me üldse peaksime selle poole püüdlema.

Kriitikud on väitnud, et surematus oleks nii üksikisikutele kui ka ühiskondadele kahjulik. Mitmed suursaavutused on motiveeritud surmahirmust ja soovist maha jättaendast midagi püsivat. Kuna surematutel olenditel selline motivatsioon puuduks, rööviks surematus meilt tulevased suursaavutused. Samas ei ole see järeldus ilmne. Peale surmahirmu motiveerivad suursaavutusi ka uhkus, edevus, tunnustusjanu ja loovus. Surematus võib viia hoopis suuremate ja seninägematute saavutusteni.

Teiseks probleemiks võib olla surematuse talumatu igavus. Üksikisiku elule annavad mõtte tema projektid ja sihid, mis motiveerivad tegusid ning on osa tema iseloomust. Sajandeid kestva või surematu elu käigus jõuaksime kõik oma projektid lõpuni viia, kõik vähegi huvitavad eluviisid ära proovida ja oleksime lõpuks sunnitud kõike tehtud lõputult kordama. Siinkohal võiks vastu väita, et surematud võivad muutuda oma pika elu jooksul psühholoogiliselt nii palju, et lõputu elu ei muutuks neile igavaks.

Ühiskondlikul tasandil võib olla surematusel samuti mitmeid halbu tagajärgi. Kui uusi põlvkondi sünnib juurde, kuid vanemad ära ei sure, võib tulemuseks olla plahvatuslik rahvaarvu kasv, mis viib lõpuks looduslike ressursside ammendumise ja keskkonna hävinemiseni. Vastu saaks väita, et inimesed sureksid endiselt õnnetuste, tapmiste ja enesetappude tagajärjel. Kui sellele lisanduks veel sündimuse kahanemine, mida võime näiteks praegu näha arenenud riikides, võivad need tegurid koos ära hoida plahvatusliku rahvaarvu kasvu.

Sellest hoolimata võib surematus tekitada probleeme seoses põlvkondade vahelise õiglusega. Kui pensionisüsteem peaks säilima, siis peaks noorem põlvkond üleval pidama üha kasvavat pensionäride hulka. Kui pensionisüsteem asenduks aga eluaegse tööga, siis kahaneksid nooremate karjäärivõimalused, sest vanem põlvkond hoiaks töökohti enda käes.

Oliver Laasi kommentaar "Novum" kõlab Vikerraadios reedeti kell 10.45 saates "Huvitaja".