Mis meid siis inimahvidest eristab? Kas põhjuseks on muutunud eluviis või mutatsioonid pärilikkusaines?

Saksamaa Max Plancki demograafiainstituudi antropoloog Oskar Burger võrdles inimeste suremust Rootsis, Prantsusmaal ning Jaapanis tänapäevaste küttide-korilaste hõimudega, kelle eluviis sarnaneb kõige rohkem iidsetele inimestele.

Lisaks sai uurija kasutada andmeid vabas looduses elavate inimahvide eluea kohta.

Selgus, et arenenud riikides on laste ja noorukite suremus ligi kakssada korda madalam kui rändhõimudel. See on palju suurem kui erinevus küttide-korilaste ja looduses elavatel šimpanside vahel.

Burgeri kinnitusel võib Aafrika rändhõimu teismeline liige aasta jooksul 1,3-protsendilise tõenäosusega surma saada. Rootslase jaoks saab elu lõpp sama tõenäoliseks 69. eluaastal.

30-aastasel kütil või korilasel aga on sama suur tõenäosus aasta jooksul surra kui 72-aastasel jaapanlasel.

Eluiga on pikenenud väga lühikese aja jooksul. Kõige kiiremini vähenes suremus 20. sajandil ehk ligikaudu vaid nelja inimpõlve jooksul.

Tänapäevased head elutingimused kaaluvad üles aastatuhandete jooksul tekkinud evolutsioonilised muutused. Meil on rohkem toitu ja paremad eluasemed, suudame ravida paljusid haigusi.

Eluea tõusu taga on sadu bioloogilisi mehhanisme. Surematust need siiski ei taga. Mõnus elu tekitab omakorda terviseriske. Kättesaadav toit lubab meil kauem elada, kuid söögiküllus tekitab keha laastavat tüsenemist.

Eluiga võivad pikendada eelkõige need teaduslikud läbimurded, mis võimaldavad jagu saada seni ravimatutest haigustest. 20. sajandi suurte võitude hulka kuuluvad antibiootikumid, mille kasutamine on tunduvalt vähendanud nakkushaigustesse suremist.

Uurimus ilmus ajakirjas Proceedings of the National Academies of Science.