Järjejutu 3. osa | Paar üldlevinud väärettekujutust tehisintellektist ({{commentsTotal}})

Tehisintellekt tuvastamas inimese tundeid näolime põhjal.
Tehisintellekt tuvastamas inimese tundeid näolime põhjal.

Inimesed kipuvad ette kujutama, et tehisintellekt ehk AI hakkab täitma seksi ja mugavusega seotud rolle, ehkki tegelikkuses on valdkonnad, kus tegelikult on AI-d vaja ja siis on valdkonnad, kus laseme enda fantaasial AI-d tegutsemas kujutleda. Kuidas see on, arutleb järjejutu 3. osas ulmekirjanik, tõlkija ja toimetaja Ats Miller.

"Ma arvan, et päris paljudes valdkondades on need [AI-d] juba olemas, kuid terviklikku inimolendit ei simuleerita tehislikult kunagi. Peamiseks põhjuseks ilmselt asjaolu, et seda pole lihtsalt millekski vaja." (Kurmo Konsa, Sirp, 29.07.2016)

Umbes sarnaseid mõtteid on loomulikult väljendanud paljud ja see on nii täielik jama, et tasub lähemat uurimist.

Alustaksime võib-olla kõige inimlikumast – alati on ju neid, kes tahavad lihtsalt teada, kas see on võimalik.

Teiseks, Isaac Asimov põhjendas omal ajal robotite inimkuju sellega, et odavam on teha üks tehisintellekt ja panna see juhtima inimkujulist keha, et see saaks kasutada kõike inimesele mõeldut; muidugi ei arvestanud ta, et arvutid nii odavaks lähevad. Samas, Asimo on kosmoses töötav robot, mis on enam-vähem inimkujuline just täpselt sel põhjusel – sealsetes oludes on väga oluline, et vajalikku saaks teha nii inimene kui robot.

Kolmandaks on selline ülefetišeeritud antroopsusprintsiip äärmiselt naiivne probleemist möödavaatamine. Inimesesarnased, tavaolukordades inimest asendavad masinad ei pea olema üldse keerukad, neil pole tegelikult vaja AGI (üldtehisintellekti) võimekust, alates eneseteadlikkusest. Piisab, kui need tavasituatsioonides enam-vähem talutavalt inimest imiteerivad.

Kõige ilmsem näide oleks seksirobotid, mille puhul on ju vast kuidagi intuitiivselt loomulik täiuslik inimkuju (kui sa just eriline pervert ei ole), samas kui tänane ANI (kitsas tehisintellekt) juba tegelikult vastab intelligentsemalt kui keskmine ööklubitibi oma 30-sõnalises keeles. Sama kehtib ka vanurite eest hoolitsejate ja lihtsalt seltsiliste puhul.

Samas allikas on veel samuti üle maailma korduvaid mõtteid: "Inimene on keerukas ja kompleksne süsteem, milles toimuvad väga mitmesugused protsessid. Ainult väga väike osa neist on seotud sellist tüüpi mõtlemisega, mis on omane arvutile. See kõik muu võib olla inimese jaoks oluline, aga arvutite jaoks üldse mitte. Inimese funktsioone on võimalik tehislikult modelleerida, kuid kõigi nende koondamine ühte tehisorganismi pole ilmselt mõeldav ja on üsnagi mõttetu. Täpselt sellist masinat, nagu on inimene, pole mõtet luua, esiteks poleks sellest eriti kasu ja teiseks on see inimese näol juba olemas."

See on äärmiselt lühinägelik ja piiratud seisukoht! Olgu, mul on pere olemas, aga ehk ma tahaksin endale voodikaaslaseks 19-aastast iluvõimleja kehaga tüdrukut? Sellised on tõepoolest olemas, aga neil on oma elu elada ja kui mul ka oleks võimalus endale selline ori muretseda, ei teeks ma seda iial eetilistel kaalutlustel. Nii et on kaks ise asja, kas sellised inimesed on olemas ja kas nad on minu jaoks olemas, kui kõige elementaarsem loogikaviga esimesena välja tuua.

Teiseks, ei ole tõesti millekski vaja, et robotkaaslane usutavalt peeretab.

Kolmandaks tundub selliste mõtete esitajatel olevat mingi jumalik ettekujutus, missugune on inimese mõtlemine ja missugune on arvuti mõtlemine tulevikus (st tegelikult tunneme ju ainult tänastes arvutites toimivaid protsesse ja on paras tölplus ekstrapoleerida neid üle kõigi ajastute ja olendite).

"Tehnofilosoof: tehnika areng paljastab inimlikkuse otsimise mõttetuse" – nii refereeris ERR Novaator hollandlanna (Amsterdami ülikooli tehnikafilosoof) Alix Rüübsami seisukohti ja see jutt läheb edasi nii: "Täielikult inimnäolise tehisintellekti loomine ja selleks tarviliku universaalse inimlikkuse eraldamine on sisuliselt võimatu. Küll aga aitab nüüdisaegne tehnika ja tehnoloogia mõista taoliste otsingute mõttetust ja hinnata iga üksikolendi ainulaadsust."

Järjekordne pateetiline katse probleemi olemusest mööda vaadata – ärme tegeleme AI-st tuleneva potentsiaalse ohuga, vaid imetleme parem oma naba. Mis üldse puutub "täielikult inimnäoline tehisintellekt" asjasse, kui me räägime AGI-st ja ASI-st (supertehisintellektist)? Justkui saaks tehisintellekti sõnamulinaga olematuks loitsida.

Probleem ei ole tõesti kuidagi täiuslikult inimkujulistes ja inimest imiteerivates teadvuslikes robotites. Jääb vaid nõustuda, et küllap on peaaegu võimatu ülesanne ehitada masin, mis rabas seeni otsides värsse komponeerib ja seda veel sealjuures naudib. Tõepoolest, selline masin on olemas ja meil on mure, et ta ei käi isegi mitte kalal ega loe raamatuid, vaid joob ja peksab naist.

Edasi, on ülimalt rumal piirata AGI probleemi vaid androididega. AGI ei pea tingimata nägema vaeva inimese teesklemisega – tuumarakettide lahtilaskmiseks ei pea oskama õhtul kodus tõsise näoga elukaaslasele seletada, et tööl läks kauem.

Ei pea oskama õiges kohas naljade peale naerda või laua peal seistes noodist mööda "Metsavendi" möirata, iga salmi järel kiiresti õlut ahmates ja mitte liiga palju maha ajades. Või veel ebakorrektsemalt öeldes – kuidas aitab uue, kiirema protsessori väljatöötamisele kaasa, et sa pead samal ajal hoolega jälgima, et sa ei ahistaks naistöökaaslasi ja alati püüdlikult naerataksid sellele transseksuaalist ahvile, kes puhtalt poliitilisest survest kontorisse tööle on võetud?

Ja muidugi on kirsiks tordil Ahto Lobjaka kirjutatu: "Tehisintellekt ei ole filosoofiliselt võimalik, sest otsustamise jaoks tuleb maailma kuidagi sündida, see keeleõppimise vahendusel enda jaoks luua."

Jah, omal ajal õpetati koolis Friedrich Engelsit ja "Töö osa ahvi kujunemisel inimeseks" (1876) kõrvad paistavad selle seisukoha tagant välja – ülemöödunud sajandi vulgaarmaterialism, mis samas omistas mingitele mõistetele (antud juhul intellektile) imperatiivseid kategooriaid. Inimintellekt ja AGI on üsna ilmselt väga erinevad asjad, kuid see ei tähenda, et AGI, veel enam ASI ei võiks ennast ja objektiivset reaalsust tunnetada ja omada võimet sellega sihipäraselt ja tulemuslikult toimetada.

Võimalik, et just ulmes on see probleem paremini välja toodud (mis, nagu ka antud näite puhul, ei tähenda, et kõik sellest aru saavad). Vihjatud Philip K. Dicki 1968. a ilmunud raamatus "Kas androidid unelevad elektrilammastest?" ("Do Androids Dream of Electric Sheep"), mille järgi hiljem tehti film "Blade Runner", maalib autor mitmed stseenid, mis kahjuks filmis suuresti kaduma lähevad – täiesti inimkujuline android ei käitu nagu inimene. Kõik on nagu õige, aga nüansid on valed.

Jääb vaid nõustuda, et imiteerida inimest selle sõna kõige paremas mõttes on tõepooles ilmselt väga raske ülesanne. Midagi saame sündides kaasa ja meid programmeeritakse terve elu mingil viisil käituma. Kui sa kohtad teist inimest, siis suuremas osas saad sa ikkagi eeldada, et teie vahel on teatud inimlik usaldus.

Me võime õelutseda ja seda mitte tunnistada, kuid meid on ikkagi terve elu programmeerinud kultuur, mille keskel me elame, ja Maa on vallutasid hõimud, kes järgisid teatud printsiipe, näiteks et nad on võimelised tegutsema mitte ainult kitsast omakasu silmas pidades.

Me tavaliselt ei teadvusta endale, et altruism, humanism ja eetika ja kõik muu selline on kümnete, sadade, tuhandete põlvkondade jooksul arenenud ellujäämismehhanismid, aga kõige põhjas need seda on – sest seda kõike omav, kohati piiritult julm, kuid sealjuures kunstiga tegelev ja kohati äärmiselt ebapraktiline inimene on loonud tänase, kosmoselendudeks võimelise ja aatomijõude kasutava tsivilisatsiooni.

Masinatel seda kõike väga ilmselt ei ole ega niipea ei tulegi. Kuid selle peale ei tohi ehitada enesepettuslikku plära mingist "filosoofilisest võimalikkusest".

Sest kiiresti arenevad:

Tapjarobotid või tehnilisema nimega autonoomsed relvasüsteemid (autonomous weapons) – need muudavad juba tõenäoliselt lähiaastakümnetel põhimõtteliselt sõjategevust ja me leiame end täiesti uues, palju ohtlikumas maailmas. Ilmselt on kõik näinud videolõike metsas jooksvatest robotitest ja USA lennuvägi on sunnitud tunnistama, et AI teeb õhulahingutes inimpilootidele igast asendist ära.

Keerukad, paljude kaamerate ja satelliidisüsteemide abi kasutavad sihtimissüsteemid on juba ületanud piiri, kus inimene suudaks midagi kaasa rääkida ja näiteks tekib snaiperiavastamissüsteemide puhul huvitav eetiline probleem – need leiavad kohad, kus snaiperid olla võivad, ja neisse on integreeritud vahendid nende kohtade spetsiaalseks ülekontrollimiseks ja seejärel vajadusel sihikule võtmiseks. Seni peab veel elus inimene päästikule vajutama, kuid – järele mõeldes – oleme juba olukorras, kus inimene tapab teise inimese masina käsul.

Ent see pole kaugeltki kõik. Kui mõtleme relvadele, siis kõige võimsamad relvad olid tuhandeid aastaid ainsa tõsise ohuallika, ehk teise inimese vastu. Viimasel sajandil on see muutunud – aatomirelvad on sihitud teistele relvadele ja sõduri käsirelv ei ole mõeldud mitte niivõrd teise sõduri tapmiseks, vaid n-ö paigalhoidmiseks, kuni ta hävitatakse mingi võimsama relvaga. Tsiviilisikud on kõigi selliste relvade – ka täisvarustuses sõduri – ees masendavalt kaitsetud.

Autonoomsete relvasüsteemidega tekivad veel lisaks uued probleemid:

  1. Vead. Neid on mitut liiki ja ka inimesed teevad vigu (alates "vale asja", näiteks tsiviilelaniku tulistamisest ja lõpetades käsust valesti aru saamisega), kuid masinal puudub n-ö ülim kontrollmehhanism, mis ikkagi enamati ei lase inimsõdurite puhul asjadel talumatult hulluks minna.
  2. Masinale on raske õpetada sõduri ja tsiviilelaniku eristamist, niisamuti kui tehnika ohtlikkuse hindamist (näiteks meditsiiniautode eristamist), mis tekitab tehnika kasutajatel kiusatuse pigem riskida "kaasnevate kahjudega" (collateral damage).
  3. Masinal puudub igasugune võimekus tunda ära ebaeetilised käsud ja neid eirata. Ehk seda saab probleemideta kasutada genotsiidi läbiviimiseks.
  4. Enesealalhoiuinstinkti puudumine. Masinad säilitavad võitlusvõime ka osaliselt vigastatutena ja võitlevad n-ö viimseni.

Rõhutagem, autonoomsed relvasüsteemid ja nendega seotud probleemid lasevad kõrges kaares "täielikule inimnäolisusele" või "filosoofilisele võimalikkusele". Need ei hooli isegi Turingi testist, ehk ei vaevu vähimatki inimsust teesklema. Ja kas tõesti kellelgi on illusioon, et isegi kui kõik sellesuunalised tööd kõige karmimalt keelustatakse, ei jätku need ikkagi suurriikide ja terroristide salajastes laborites?


Soovitame lugeda tehisintellekti järjejutu kõiki viit osa:

Järjejutu 1. osa | Tehisintellekt – inimkonna lõpp või vaid järjekordne singulaarsus?

Järjejutu 2. osa | Tänane tehisintellekt kui ohtlik äpu

Järjejutu 3. osa | Paar üldlevinud väärettekujutust tehisintellektist

Järjejutu 4. osa | Mida on tehisintellektist oodata lähiaastatel?

Järjejutu 5. osa | Aga ühel päeval on üldtehisintellekt kohal...

Toimetaja: Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: