Hiljuti lahkunud füüsik Stephen Hawking kadunud võib olla juba kosmilisse musta auku. Jätkamata vaidlust, mida pidas füüsik koos kolleegi Kip Thorne'iga kolmanda kolleegi John Preskilliga küsimuse üle, kas mustast august võiks maailma tagasi kosta sinna eksinud informatsiooni, sobib lähtepunktiks lahkunu ja nimetatud kihlveo kaotanu vembuna raamat, mis ilmus pool aastat pärast autori surma. Sellega jättis ta mulje, nagu saaks surma järel veel raamatu kirjutada.

Allegooriliselt on see kooskõlas kihlveo lõpetanud kokkuleppega, et kõike kaduvalt neelavatest kosmilistest aukudest võib informatsioon välja pääseda. Efekt on erakordselt astraalne, sarnanedes põletatud raamatu tuhast raamatu taastamisega. Sellise naljaga pooleks võrdluse pakkus Hawking ise, andes kaotajapoolse hüvitisena võitjale pesapallientsüklopeedia. Seejuures väitis ta, et vähemalt teoorias peaks võitjat rahuldama ka raamatu tuhk.

Samuti ei paku ta oma viimast, oktoobris avaldatud raamatut meile tuha kujul. Raamatu pealkiri lubab lühikesi vastuseid suurtele küsimustele. Paar neist suurtest küsimustest puudutavad inimese ja tema loodava tehnoloogia tulevikku.

Füüsik arutleb, kas inimkond jääb püsima ja tehislik intellekt suudab ületada inimese oma. Raamat pole loodud tehniliselt siiski postuumselt. See oli valmimas autori eluajal ja rajaneb füüsiku isikliku arhiivi märkmetel, avalike loengutest ning esseedest tehtud valikutel, mille võtsid raamatu lõpuni kirjutamiseks üle tema kolleegid ja pereliikmed.

Stephen Hawkingi arutelu on optimistlikult ettevaatlik. Ta peab tõenäoliseks, et kohtume peagi inimest ületava, tehislikku superintellektiga. Selle rakendamisest sünnib palju kasu. Aga seda punktini, kuni mainitud kasu langeb kokku inimese omaga. Ebakõla puhul satume kardetavalt suurde hätta. Füüsik loodab mõistuse ja leidlikkuse võidule. Aga seda ei saa võtta garantiina. Tõenäosus pole suur, kuid on vähemalt motiveeriv. Hawking loodab, et suudame ponnistada tarkuse võidu nimel.

Olukord võib nõuda arvatust kiiremat tegutsemist, võib-olla ka senisest suuremat enda kokkuvõtmist. USA-s Virginia ülikoolis loeb ökonomist Anton Korinek loengusarja tehisintellekti ja tulevikus tehtava töö teemal. Hiljutises intervjuus peegeldab ta Hawkingi mõtet ja täpsustab, et suure muutuseni on jäänud võib-olla vaid 15 aastat. Jutt käib universaalsest intellektist. Sellisest, mis ei lahenda üksikuid ülesandeid, nagu seda teevad täna teada olevad nutikad seadmed. See oleks inimesega võrreldav, samaaegselt mitmesuguste probleemide lahendamisega hakkamasaav tehnoloogia.

Inimese probleemiks on tema suhteliselt fikseeritud nutikus. Looduse ja loomade keskel on piisanud teatud taibukuse määrast. Väga harvad jõuavad suure tööga ka natukene parema tasemeni, olgu selle näiteks kasvõi mainitud Stephen Hawking. Ent see tase paistab olema ka kõik, mida loota.

Mitteelavast ainest intellekti kandjatel ei paista terendavat taolist vaimse suutlikkuse piirangut nii pea. Siit siis ka allegooriline kirjeldus, milles jääb inimeste samm progressi marsil üha aeglasemaks, samas kui tehisliku oma jätkab kasvavas tempos. Tehisintellekti progress kulgeb eksponentsiaalselt. Võib-olla kuvandub siingi arengule piir, aga Anton Korinek pole seda oma vaimusilmas veel näinud. Tõenäoliseks konfliktiks võib osutuda kummagi grupi kasvav ressursi-, ennekõike energiavajadus. Nutikamad peaks lahendama selle tüli enda kasuks. Tulevikus on selleks kardetavalt masinad. Meie võimalus on püüelda täna edu omades edasiseks vajaliku tarkuse poole.

Sellest siis vajadus korrata Hawkingu küsimust – kas suudame olla nii targad? Järsku peame inimese tuleviku mõistmiseks kasutama endast targemaid masinaid? Sellekohaseid vihjeid on antud pool sajandit, mille jooksul on näiteks USA majandus peaaegu kolmekordistunud, aga lihttööliste sissetulekud jäänud samaks. Nende tööd on automatiseeritud. Mida see tähendab?

Tehisintellekt on automatiseerimise arengu jätkufaas, mille tulemusel hakkab töö kaduma üha kõrgema kvalifikatsiooniga tööjõult. Masinad lihtsalt teevad seda paremini. Anton Korinek osutab intellektuaalse töö tegijatele. Sama teeb ka nimetus – tehisintellekt.

See tähendab, et kui me ei oska täna targalt pidurdada, kasvab majandus kiirenevas tempos, samal ajal ostujõudu langetades. Rikkus jaguneb väheste vahel. Kuid probleem ei olegi rahas, vaid jätkuvalt vähenevas inimeste arvus, kes peaks koguma tarkust superintelligentsete masinate juhtimiseks – nad on töötud. Taolise arengu tulemusel sünnib tõenäoliselt olukord, milles kujundavad ja lahendavad masinad nende enda agendat. Siis võib kosmilise musta augu allegooria osutuda miljardite mõtteaineks.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".