Mis on intellekt? Tasub alustada definitsioonist ja ingliskeelses Wikipeedias on üks paremaid kohatutest: "Väga üldine vaimne võime(kus), mis muuhulgas sisaldab oskusi järeldada, planeerida, probleeme lahendada, abstraktselt arutleda, hoomata keerukaid ideid, kiiresti õppida ja õppida kogemustest. See ei ole ainult kuiv õppimine või kitsalt akadeemilised või testide tegemise oskused. Pigem tuleb selle all mõista laiemat ja sügavamat reaalsuse adumise võimet – "äratabamist", "asjadest arusaamist" ja väljamõtlemist, mida teha tuleb."

Lootes siin lugeja intellektile ei ole vast vaja omakorda üritada defineerida abstraktseid kategooriaid nagu "vaimne võimekus".

Problemaatikas orienteerumiseks tuleks veel käsitleda mõisteid nagu tunnetus, motivatsioon ja eneseteadlikkus.

Tunnetus, täpsemalt inimtunnetus on teadmiste omandamise protsess, mille käigus sünnivad uued teadmised. See sisaldab kogemuste ja meeltega tajutu baasil mõttetegevust selle kõige laiemas tähenduses (tähelepanu, andmetöötlus, mälestustes soramine, hindamine, järeldamine, otsuste vastuvõtmine).

Motivatsiooniga on kergem ja raskem. Ühelt poolt on see suurema osa meie tegemiste põhjus, teiselt poolt suurem osa inimesi seda sellisena tegelikult ei taju.

Eneseteadlikkus on võime end iseseisva indiviidi või ühikuna tajuda. Samuti esimesel hetkel lihtne, kuid väga oluline komponent. Seda esineb ka kõrgematel imetajatel ja lindudel. Siin on kaks taset, mis praktikas tähendab, et seda võimet on vast kõige lihtsam imiteerida. See võib olla puhtmehhaaniline, teadmine oma "füüsilistest komponentidest", mis kõige madalamal tasemel tähendab seda, et loom ei proovi end ära süüa või robot end materjalina kasutada. Selle teine ots aga tagab inimeseks olemise selle kõige suurema mõõtmes, ehk siis võime vastu võtta otsuseid, mis kaugelt ületavad indiviidi eksistentsi piirid.

Arusaadavalt räägime siin taas intellektist kui tervikust, sest viimane võime ei ole võimalik ilma tunnetuse ja motivatsioonita.

Tehisintellekt – kõige lihtsamalt öeldes on see masinavärk, mille abil imiteeritakse intellekti.

Võtmesõna on siin "imiteerima" – naturaalne või loomulik või looduslik intellekt on sündinud miljardiaastase evolutsiooni tulemusel ja selleks, et keskkonnaga paremini toime tulla. Nüüd aga on keskkonnaga kõige paremini toime tulev olevus hakanud endale mehhaanilisi abilisi looma, ja et need teda paremini teeniksid, üritab neid targaks muuta.

Küsimus on siis selles, kas see protsess väljub ühel päeval kontrolli alt? Kas me loome midagi, mida me enam mõista ja kontrollida ei suuda? Ja kas see tähendab inimkonna lõppu?

Minu pakutud vastused nendele küsimustele on (eeldusel, et inimkonna areng jätkub senise põhjal ettenähtavas tempos, ei toimu mingeid järske tagasilangusi ega avastata mingeid uusi loodusseadusi, mis senised teadmised pea peale keeravad):

1. jah;
2. jah ja
3. mitte tingimata, kuid hoomamatult suuri muutusi on oodata kindlasti.

Veel paar definitsiooni

Üldiselt pakutakse, et tehisintellekt sünnib 20 kuni 100 aasta jooksul ja sellega tundub mõistlik nõustuda.

Tehisintellekt, TI või ingliskeelse lühendiga AI on üldmõiste.

Kui räägime n-ö päris-tehisintellektist, mis võib inimkonnale ohtlik olla, on juttu AGI-st, et artificial general intelligence'ist, ehk üldtehisintellektist. Eestikeelset üldkasutatavat lühendit, tundub, ei ole, seega selguse huvides on edaspidi kasutatud ingliskeelseid lühendeid.

Asi, millega me juba iga päev kokku puutume, on ANI ehk artificial narrow intelligence – kitsas tehisintellekt. Siia alla kuuluvad otsingumootorid, mustrituvastus (näotuvastus, pildiotsing), mängud, kõnetuvastust, automaattõlge, ekspertsüsteemid (erialane oskusteave ja selle esitamine), tööstusrobotid, isesõitvad autod, täisautomaatsed relvasüsteemid ja nii edasi.

Lisaks AGI-le, üldtehisintellektile, on veel mõiste ASI, ehk artificial super intelligence, supertehisintellekt – miski, mida inimene enam mõista ei suuda. Karta on, et kui AGI on kord juba tekkinud, pole see enamikus praktilistes aspektides eristatav ASI-st, seega järgneva kontekstis on terminit ASI kasutatud vaid juhul, kui on vaja viidata millelegi, mida oleme võimelised mõistma sama palju kui harjasuss Shakespeare'i nautima.

Kaugel me oleme riistvaraga?

Konrad Zuse konstrueeris masina Z1, esimese tõelise digiarvuti, 80 aastat tagasi.

AI uuringud ja esimesed mõtted öeldi välja umbes samal ajal ja esimesi katseid alustati 60ndatel, ehk 60 aastat tagasi. Sellest ajast on ka Turingi test või täpsemalt Turingi jäljendamismäng.

Turing ise arvas, et AI-ks on vaja tollastest kõigest umbes 100 korda võimsamaid arvuteid. Tollased masinad olid mälumahuga 2560 bitti (0, 000 000 032GB) ja töökiirusega 0,0008 MIPS (miljon tehet sekundis; tänapäevased ca 1000 MIPS)... Lühidalt, AI on juba viimased 50 aastat olnud 20-30 aasta kaugusel ja kogu aeg eest ära liikunud.

Miks?

Esiteks, inimaju ja arvutit on raske võrrelda. Inimaju töötab kohati nii 10–20Hz sagedusega, kohati kuni 200HZ (mis on muidugi suuresti spekulatsioon ja tuletatud kaudselt info uuenemise maksimaalselt võimalikust kiirusest). Arvutid on jäänud pidama sinna 2–3GHz juurde, sest valguse kiirus hakkab vastu tulema. (Probleemi olemus on sama – närvirakkudes levib signaal nii 120m/s, protsessori juhtmetes valguse kiirusel, ehk 300 000 km/s.)

Riistvara muude elementide kokkulugemine põrkub sama probleemi otsa. Inimese ajus on ligikaudu 100 miljardit neuronit, neuronil on 1000–10 000 sünapsit ehk ühendust teiste neuronitega. Teoreetiline ühenduste arv oleks siis justkui ligikaudu 1015. (Neuronite arv otseselt ei näita midagi, sinivaala ajus on neid 2,5 korda rohkem kui inimesel.) Transistoride arv protsessoris ulatub tänapäeval üle 10 miljardini, kuid siin tuleb paar nulli maha tõmmata – see ühik, mis loogilisi elementaartehteid teeb, vajab hulga transistore.

Teisalt, erinevalt ajust saab miljoneid mikroprotsessoreid kokku ühendada, nii et elementide arvult võiks riistvara justkui täna juba inimajust üle olla. Mälumahuga ei anna samuti kiidelda – inimaju mahuks pakutakse 1 petabaiti. Superarvuti Titan mälumaht on 40 petabaiti.

Superarvutite võimekust mõõdetakse tänapäeval TEPS-ides (Traversed Edges Per Second, läbitud servad sekundis; see tuleneb graafide teooriast ja kirjeldab superarvutite võimekust paremini kui FLOPS [floating point operations per second, ehk ujukomatehet sekundis], sest võtab arvesse ka info ülekande kiirust.) Inimajul olla see 0,18 – 6,4 x1014 TEPS. See on praegu veel vähemalt suurusjärgu suurem suurimatest superarvutitest, ent arvutid teatavasti arenevad kiiresti. Üsna tükk aega kehtis nn Moore'i seadus, mis ütles, et riistvara võimekus kahekordistub umbes 2 aastaga või tuhandekordistub umbes 15 aastaga. Viimasel ajal see enam ei kehti, ent areng pole kindlasti peatunud.

Jättes kõrvale üsna ulmelised spekulatsioonid, et meie maailmas ei saagi arvutustehnika inimajust mööda areneda, enne tulevad mitmesugused objektiivsed piirangud ette, oleme igal juhul situatsioonis, kus riistvara võimekus inimaju lähiajal ületab.

Kaugel me oleme tarkvaraga?

Siin on asja hulga nutusemad. Mu enda praktikast on pärit lugu, kus uus võimas raamatupidamisprogramm arvutas poolesaja inimese palkasid 18 tundi. Kümmekond aastat varem arvutas tollase Eesti Telefoni soomlastelt saadud vana IBM-i kolakas Tallinna kuu kõnede arveid kah kaheksateist tundi. Ainult et neid kõnede andmeid oli tuhat korda rohkem ja raamatupidamisserverid olid tuhat korda võimsamad. Ehk siis masinad tegid midagi kasulikku 1 miljondik ajast. Mida tegid need 999 999-ndiku aega miljonist? Käiasid ringi Microsofti crashware'i. Ja süüdi polnud ainult kohutavalt ebaotstarbekas opsüsteem, vaid asi oli kirjutatud .NET-is, mille abil koodipärdikud suutsid aju eriti rakendamata produtseerida tohutus koguses masendavalt ebaotstarbekat koodi. Tegin karuhäält, firma juht raputas tegelasi kõrvadest ja süsteem läks kümme korda kiiremaks. See tähendab, et see ei teinud ikka midagi mõistlikku 99 999-ndikku 100 000-st, kuid minu jaoks oli probleem lahendatud.

Minul endal kadus usk peatselt saabuvasse tehisintellekti siis, kui tuli välja Office 2003. Kui kõik, mida maailma juhtiv tarkvarahiid suudab 1000 korda võimsamal riistvaral pakkuda, on mõned piktogrammid, teistpidi keeratud menüü ja mõned vajalikud ja igapäevased funktsioonid 2 hiirekliki kauguselt 4 kaugusele kolida, ei tule sel sajandil veel mingit tehisintellekti…

Soovitame lugeda tehisintellekti järjejutu kõiki viit osa:

Järjejutu 1. osa | Tehisintellekt – inimkonna lõpp või vaid järjekordne singulaarsus?

Järjejutu 2. osa | Tänane tehisintellekt kui ohtlik äpu

Järjejutu 3. osa | Paar üldlevinud väärettekujutust tehisintellektist

Järjejutu 4. osa | Mida on tehisintellektist oodata lähiaastatel?

Järjejutu 5. osa | Aga ühel päeval on üldtehisintellekt kohal...