Järjejutu 4. osa | Mida on tehisintellektist oodata lähiaastatel? ({{commentsTotal}})

Tehisintellekti kasutamise kasv ei tähenda siiski, et inimeste tööviisid hakkaksid muutuma kardinaalselt väga lühikese aja jooksul.
Tehisintellekti kasutamise kasv ei tähenda siiski, et inimeste tööviisid hakkaksid muutuma kardinaalselt väga lühikese aja jooksul. Autor/allikas: cns4fn.org

Oodata on äärmiselt suuri muutusi. Need kõik pole halvad, kuid me näeme juba täna tulevikušokis primaate – muudatused toimuvad liiga kiiresti. Pole enam põlvkondi aega harjuda, harjuda tuleb aastatega. Nii võtab lähiaastate tehisintellekti arengud kokku ulmekirjanik ja toimetaja Ats Miller järjejutu 4. osas.

Isegi kui hetkeks kõrvale jätta AGI (üldtehisintellekti) kui niisugune, arenevad kõik arvutisüsteemid edasi ja ka ANI (kitsas tehisintellekt) tungib järjest rohkem meie igapäevaellu. Tegelikult on paratamatu, et kui tsivilisatsioon üldse kokku ei kuku, seisame kogu ettenähtavas tulevikus silmitsi probleemiga, et targad masinad hakkavad tegema peaaegu kõike paremini kui inimene.

Tuleb veel tähele panna, et paljudel juhtudel on tegu robotitega, kuid jutt on ikkagi tehisintellektist ehk AI-st – keha on ainult tööriist ja kui mainitud robotkaaslased välja arvata, ei ole põhimõttelist vahet, juhib arvuti androidi või mingeid täisautomaatseid süsteeme, alates autodest ja tehastest.

Oodata on äärmiselt suuri muutusi. Need kõik pole halvad, kuid me näeme juba täna tulevikušokis primaate – muudatused toimuvad liiga kiiresti. Pole enam põlvkondi aega harjuda, harjuda tuleb aastatega.

Tuletagem korraks meelde HMS Dreadnoughti, mis lasti vette 1906. aastal. Paks terassoomus, 10 12" kahurit ja gaasiturbiin koos uudse, õnnestunud konstruktsiooniga tähendasid uue ajastu algust – see laev oli üksi võimsam kui paljude riikide laevastikud. Kõik võidurelvastumise kellad keerati nulli – kõik, mis oli seni tehtud, ei lugenud. Kordame – sel ei olnud enam tähtsust. Dreadnoughtiga algas uus ajastu.

Samasugune uus ajastu algas 16. juulil 1945. aastal Jomada del Muerto kõrbes.

CD (compact disk) saatis kõik teised formaadid pensionile hetkest, kui kasutusele võeti sama ketas nii arvutil kui muusika salvestamiseks. Arengut pidurdas ainult üks oluline erinevus, mida sõjalistel lahendustel ei olnud – vanas kinni olijad tegid juriidiliselt kõik, mis nende võimuses, et arengut takistada. Selliseid näiteid on palju, kuid see vaid illustreerib eelnevalt öeldut – kui midagi annab solkida-sogada tsiviilsfääris, siis sõjalised lahendused lasevad piduritele kõrges kaares.

On väidetud, et esimesena kaovad juristid. Kahjuks on see nali ja silmas peetakse ekspertsüsteemide arengut. Selle ANI ühe alaliigiga puutume iga päev kokku – otsingumootorid. Ent ANI leiab juba täna eelnevalt korrastatud ja indekseeritud andmebaasidest kõik vajaliku kiiremini kui ükski lihast ja verest jurist, nii et loodetavasti saabub ka päev, mil räiged advokaaditasud on minevik.

Selliste süsteemidega seotud ohte, muide, on välja toodud ameeriklaste kirurgide ekspertbaasi Apache'i näitel – selle nõuanded kipuvad muutuma ülimuslikuks, inimene ise enam ei mõtle ja jube lihtne on võimalikud vead süsteemi kaela ajada.

Kindlasti kaovad kõik andmesisestajad: raamatupidajad, masinakirjutajad, sekretärid, andmekorrastajad, joonestajad ja tuhat muud elukutset, mis sisuliselt töötlesid andmeid vähimagi loova panuseta. Sellega seoses, muide, seisame laiema probleemi ees: massiharidust oli omal ajal vaja vaimse ala mustatööliste massi tekitamiseks ja tegelikult näeme juba täna üldise kirjaoskuse vähikäiku – juhme tindininasid ei ole enam vaja ja on alanud inimkonna jagunemine eloideks ja morlokiteks...

Kaovad kõik sõidukijuhid. Siin ei olegi midagi rääkida, uued veoautod juba praktiliselt sõidavad ise ja sõiduautod pargivad paremini ja täpsemalt, kui inimene suudaks. On ainult aja küsimus, millal inimene liiklusest kaob.

Kaovad telefonipapagoid. Niikuinii tuleb juba mingisse panka või telkosse või mõnda teise suurfirmasse helistades kõigepealt pool aega robotiga suhelda ja telefonipapagoil pole absoluutselt mingeid õigusi, ta tohib teha ainult ja täpselt seda, mis eeskirjades-juhendites kirjas. Siit on ainult väike samm igasuguste küsitluste läbiviimiseni ja kõigest natuke suurem panna need inimestele kaupa pähe määrima. Kusjuures selline areng võib isegi positiivse tulemuse anda – ehk hakkavad ka levima isiklikud digiassistendid, mis kõik sellised urruauku saavad.

Kaovad üldse kõik lihtsad tööd. Karta on, et põlvkonna-kahega jõutakse selleni, et ebakindlat ja tülikat lihakeha ei taha näiteks ehitusel enam keegi näha.

Seega kokkuvõttes kaob lähemate põlvkondadega 99% tänastest elukutsetest, täpsemalt hakkavad masinad neid inimesest kiiremini ja paremini tegema ja inimest on vaja ainult ülevaatajaks, esteetilise väärtuse lisajana ja teatud suurema inimliku mõõtme säilitamiseks.

Samal põhjusel ei kao kuhugi kirjanikud, ajakirjanikud, muusikud ja üldse kõik artistid, kokad, õpetajad ja nii edasi – kõik ametid, mis nõuavad inimlikkust selle kõige sügavamas ja keerukamas mõistes.

Teiselt poolt võime arvestada, et veel vähemalt paari generatsiooni jagu ei ole arvuti genereeritud naljad naljakad ja arvuti ei tunne ära sarkasmi; AI ei saa halligi aru kunstist, muusikast ja kirjandusest ning selle genereeritud meelelahutus ei kõlba karu tagumikkugi; AI ei suuda edukalt personali valida. Peame arvestama, et reaalse maailma süsteemid tõrguvad alailma ja põhjustavad inimohvritega lõppevaid õnnetusi; leebeks variandiks tuleb lugeda, kui majapidamisrobot su kassist suppi keedab.

Teisalt on võimalik, et tekib terve plejaad uusi ameteid, mis on seotud näiteks privaatsuskaitsega; lõpuks tuleb arvestada, et kogu AI arenguga seotud ohud ja probleemid nõuavad sellega tegelema väga palju spetsialiste.

Mõistkem, et see kõik on paratamatus ja ludiitlus ei aita – isegi kui meie siin oma masinad ära lõhume, et ise kõiki ebameeldivaid töid teha, ei tee seda ülejäänud maailm meie ümber. Ja meie noored lähevad sinna, kus nad ei pea eluspüsimiseks lolli ja mõttetut tööd tegema. Need, kes kaasa ei tule, käivad paratamatult alla.

Ja on oluline mõista, kui viljatu on targutamine selle üle, mis see intellekt õieti on ja kui inimesesarnane see on – inimese asendamiseks ülalloetletud aladel ei ole tegelikult vaja AGI-d, piisab vähemast.


Soovitame lugeda tehisintellekti järjejutu kõiki viit osa:

Järjejutu 1. osa | Tehisintellekt – inimkonna lõpp või vaid järjekordne singulaarsus?

Järjejutu 2. osa | Tänane tehisintellekt kui ohtlik äpu

Järjejutu 3. osa | Paar üldlevinud väärettekujutust tehisintellektist

Järjejutu 4. osa | Mida on tehisintellektist oodata lähiaastatel?

Järjejutu 5. osa | Aga ühel päeval on üldtehisintellekt kohal...

Toimetaja: Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: