Tsivilisatsiooni huku peale kihla vedamiseks tekkis uus võimalus

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
„Lootkem, et järgmise 25 aasta progress on vähem vaidlusi tekitav“. Autor/allikas: Scott Law/Creative Commons

Ajakirja Wired tehnooptimistist peatoimetaja Kevin Kelly ja 2020. aastaks mitmeid katastroofe kuulutanud ludiidi Kirkpatrick Sale'i vahelise kihlveo võitjaks kuulutati Kevin Kelly. Paras aeg on hakata kihla vedama, kas oodatust helgemat tulevikku näeb ka järgmise 25 aasta pärast, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.

Keegi pole kunagi ega kellelegi lubanud vaevadest vaba elu. Iirlasest Oskar Wilde märkis elu raskuste peale imestunutele tegelikkust valgustades, et tegelikult oleme me kõik rentslis. Ta lisas siiski, et sellest hoolimata vaatavad mõned meist tähti. Mõne valitud sõnaga äratab kirjanik väsimusunest optimiste, teades juba ette, et on ka neid, kes eelistavad jätkata muretsevamas poosis.

Kraavi põhjas jagatud kannatamise kiuste optimistideks ja pessimistideks jagunemine pole ju üllatus. Pigem on see rutiin, millega enda olemist põhjendatakse. Tavaline asjade seis, mida aeg-ajalt katkestab teravnenud vaidlus teineteise vaadete õigsuse üle, nagu näiteks juhtus 1995. aasta kevadel.

Toonast aega tänapäevaste tähistega kalendrisse paigutades oli Amazon alles aastavanune, Apple oli veel arvutifirma, mille majanduspool oli kriisis ja IT-maailmas domineeris Microsoft, mille toodetud Windows kandis seerianumbrit 3.1. Keegi ei teadnud midagi Facebookist, sest oodata jäi veel kümme aastat. Esimene veebibrauser Mosaic polnud veel isegi kahe aastane jne. Õhus või toidus oli aga juba midagi optimiste ja pessimiste ärritavat.

Kirkpatrick Sale oli just avaldanud raamatu "Tulevikuvastased mässajad", milles kirjeldas 19. sajandi ludiitide mässu ja seda, kuidas tema kaasajal, 21. sajandi hakul, tärkavad tehnoloogiad ei tähenda inimkonnale midagi head. Ludiitidest räägitakse kooliõpikuski seoses esimese tööstusrevolutsiooni aegse mässuga, mille käigus käsitöölised purustasid suurte haamritega mehhaniseeritud kangastelgi. Neile tähendas odavama ja kvaliteedilt parema kanga tootmine tööpuudust.

Kirkpatrick Sale'ile imponeerisid ludiidid sedavõrd, et ta korraldas New Yorgis aktsiooni, mille käigus purustas suure vasaraga toonase personaalarvutite kuldstandardiks olnud IMB PC.

Raamat ärritas tehnokultuuri värskelt kajastama asunud ajakirja Wired Magazine peatoimetajat Kevin Kellyt. Ajakiri oli alles kaheaastane, kuid materjali, millest kirjutada, tuli iga päevaga aina juurde. Ajakirja iga number oli peaaegu raamatu mõõtu, vähemalt sentimeetri paksune tehnooptimismi kogumik. Kahe väljaande õhustikus oli tunda pinge kuhjumist.

Kevin Kelly ei suutnud närvides sirisevale elektrile vastu seista ja oli ühel hommikul Kirkpatrick Sale'i ukse taga. Tal oli kaasas magnetofon, millele soovis talletada pessimisti arutluskäigu. Vestlus kulges suhteliselt pingelises õhkkonnas, külalist ei kostitatud vee ega kohviga. Teema oli ju inimkonna tulevik.

Sale oli veendunud, et inimkond liigub katastroofi teel ja leiab peatse lõpu. Seda juhul, kui kohe midagi arengu pidurdamiseks ette ei võeta. Tal oli lihtne osutada ajaloole, kuhu oli talletunud mitme edukaks peetud tsivilisatsiooni hukk. Iga kord oli põhjus liigne usk oma edu jätkumisse. Alles pärast hävingut on allesjäänud valinud teise ja varasemaga võrreldes arukama tee. Sale pakkus, et lääne tsivilisatsioonile on alles jäänud vaid mõned aastakümned ja siis on lips läbi.

Seepeale küsis Kevin Kelly, kas ta ei tahaks täpsem olla. Kui ta on nii kindel, kas ta ei pakuks välja mõne konkreetse tähtaja? Midagi, mille peale saaks näiteks kihla vedada. Kirkpatrick Sale mõtles ja lausus, tsivilisatsioon hukkub aastaks 2020. Kevin Kelly pressis edasi, küsides, et mille järgi saaks halva lõpu ära tunda. Pessimist pakkus välja kolm kriteeriumit. Esiteks kukub kokku USA dollar, see ei ole enam midagi väärt ja maailma tabab ajaloo kõige suurem majanduslangus. Teiseks algavad vaeste sõjad rikaste vastu. Kolmandana kogetakse mitut suurt ökoloogilist katastroofi.

Kevin Kelly võttis taskust tšeki tuhandele dollarile ja pakkus kihlvedu. Üürikese kaalumise järel lepiti kokku, et mõlema mehe tšekid lähevad hoiule raamatukirjastaja William Patricku kätte, kes oli lisaks Kirkpatrick Sale'i raamatule andnud välja ka Kevin Kelly kirjutise robotite tulevikust. Lõpptulemuse otsustab William Patrick.

Nüüd, kui aasta 2020 on seljataga, on aeg võitja otsustamiseks. William Patrick saatis mõlemale e-kirja, milles tõdeb, et maailma on tabanud tõsised keskkonnakriisid ja inimkonda on hakanud kiusama uued haigused. Selle leppe osa võitjaks kuulutas ta Sale'i. Siis lisas ta, et majandus ega dollar ei kukkunud ja siin jääb õigus jääb Kelly'ile. Rikaste ja vaeste sõja osas jääb seis viiki. On millest rääkida, aga olukord pole leppes kirjutatule vastav.

Kokkuvõttes pole kõik kolm kriteeriumiks määratud nähtust kombineerunud kaugeltki nii katastroofiliseks, nagu lubas seda algupärases leppes Kirkpatrick Sale. Seega on võitja tehnooptimist Kevin Kelly, kellelt pärineb muu hulgas uussõna "protopia". Sõna kajastab utoopia ja progressi last. Sellist ettevaatlikult optimistlikku, alati taevas tähtede sära märkavat tegelast.

William Patrick jättis ka midagi pessimistide rõõmuks. Ta lõpetab mõttelise "kohtuotsuse" sõnadega "Lootkem, et järgmise 25 aasta progress on vähem vaidlusi tekitav". Kas keegi tahaks kihla vedada?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: "Portaal"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: