Tehisintellekti laiema rakendamise kasumlikkuses ei kahtle enam ilmselt keegi. Seega, kas selle arendamine saab üleüldse läbipaistvalt toimuda? Viidates sel aastal majanduse alal Nobeli mälestusauhinna Paul Romeri töödele, ettevõtted kardavad alusteaduste arendamisse panustada, sest teadmise tekkides ja järgneval avaldamisel saavad kasutada seda kõik. Ülemvõimu säilitamiseks on targem see enda teada hoida.
Suurem osa tehisintellekti vallas toimuvast teadustööst saab tegelikult läbipaistvalt toimuda. Osaliselt seetõttu, et valdkonnas selle pakutavate eeliste kasutamine seisneb mitte ideede, vaid süsteemide loomises, kus neid lahendusi jooksutada. Nii võib avaldada Google rohkelt selle toimuvat tööd kirjeldavaid uurimusi, sest lõikab kasu hoopis superarvutite ehitamisest, kus tehisintellekt pesitseb. Sellest tööst me ei kuule. Konkurentsieelis peitub hoopis seal.

See on hea näide, kuidas läbipaistvus ja kasum saavad koos eksisteerida. Google'i konkurentidel on raske teadustööga midagi teenida, sest nemad täpselt sellist süsteemi ehitanud pole. See ei tähenda samas, et me ei peaks mõningaid teadustöid salajas hoidma. Näiteks juhul, kui see puudutab riiklikku julgeolekut.

Kui sageli Google'i käitumist mujal kohtab? Kas seda on mõistnud ka teised firmad või on Google'i käitumine pigem erandlik?
See muutub üha tavalisemaks. Google oli lihtsalt oma Google Brain'iga selles vallas 8–9 aasta eest esimene. Sellest ajast saadik on tekkinud tehisintellektile pühendunud üksused näiteks Facebookis ja Uberis. Kuigi valdkonnas tegutsevate inimeste arv on kasvanud, on talentide arv piiratud. Nende endale haaramise nimel käib firmade seas kibe konkurents. Üheks lisaargumendiks on teadlasele antav luba avaldada teemakohaseid uurimusi jätkuvalt teadusajakirjades.

Kas me saame rääkida tehisintellekti arendamisel üleüldse sõltumatust uurimistööst? Kui mõnel iduettevõttel mõni geniaalne ja uudne idee tuleb, ostetakse see õige pea üles suuremate hiidude poolt. Teisalt kohtasin näiteks hiljuti toimunud õpilaste teadusfestivalil 15-aastast Kanada noormeest, kes programmeeris iseseisvalt isesõitvat auto juhtiva tehisintellekti.
Selle jaoks on ruumi, kuid see õilmitseb vaid juhul, kui seda toetatakse valitsustasandil. Ma võin olla küll silmapaistev teadlane, aga kui mu käsutuses pole palju arvutusvõimsust, on eksperimentide tegemine keerukas. Me ei mõista aga tehisintellekti teoreetiliselt väga hästi, mistõttu peame tegelema empiirilise teadusega. Paljud eksperimendid on selle paratamatuks eelduseks. Kui ma ülikoolidega kokkuleppele ei saa või neil raha napib, jääb mul vaid üle minna erasektorisse.

Teisisõnu, kõik on võimalik, kuid see pole iseenesest mõistetav. Riik peab panustama rohkem, et taolist sõltumatust garanteerida.

Millist rolli mängivad selle juures organisatsioonid nagu OpenAI, kelle mandaati on läbipaistvus ja oma tulemuste laiemalt jagamine sisse kirjutatud? Tehisintellekt võib tõsta küll produktiivsust ja SKT-d tervikuna, ent see ei taga ilmtingimata võrdsuse kasvu, kuidas teadmiste laiem jagamine seda toetada aitab?
Peame kindlustama, et järjest võimsamad tehisintellektisüsteemid toovad kasu tervele inimkonnale. See tähendab, et peame aitama luua targemaid poliitikaid, kindlustada ligipääs arvutusvõimsusele rohkematele inimestele ja turgutada sellega konkurentsi. Arvame ka, et peame tegema samal tasemel uurimistööd kui tipptasemel ettevõtted. See tagab meile, tavainimestele koha suurte läbirääkimiste laua taga.

See eelda, et kulutame tehisintellekti vallas tehtavale teadustööle reaalselt raha. Võrrandi seda poolt on raske lahendada. Ma pole kindel, kuidas seda teha.

Täpselt, millega suudab akadeemiline maailm ja avalik sektor tipptasemel teadlasi üleüldse enda juures hoida? Isegi kui palk on hea, viib tõsisem läbimurre sageli iduettevõtte asustamiseni, misläbi on teadlased juba poole jalaga ärimaailmas, mis on samas ka positiivne.
Mõnes mõttes ei soosi keskkond konkurentsi tekkimist. Rikkad saavad tehisintellekti arendades järjest rikkamaks. Mida rohkem on mul andmeid ja arvuteid ning kiiremini oma süsteemi uuendada saan, seda paremini mul läheb. Ma ei näe avaliku sektori investeeringute kasvatamisest teist võimalust. See võimaldab erasektoriga tõhusamalt infot vahetada. Näeme praegu, et avaliku ja erasektori teadmised tehisintellektist ning selle pakutavatest võimalustest on erineval tasemel. Läbimõeldud ja kasulike poliitiliste otsuste tegemiseks on meil vaja taibata, kuidas see töötab.

Seda arvesse võttes, erasektoris loodavatel tehnilistel lahendustel on potentsiaal demokraatiat toetada, ent kas avaliku sektori oskusteabest piisab kindlustamaks, et neis pole mingit sorti süsteemissisest kallutatust?
Sa lindistad seda intervjuud Androidi nutitelefoniga, millel on USA leiutatud GPS, kasutab osaliselt Euroopa riikide väljatöötatud internetilahendust, suur hulk Androidi tarkvarast moodustab vabakasutusse lastud Nokia arendajate looming... Mitmed riigid on arendanud minevikus rohkelt tehnoloogiat, mis andis neile ühtlasi võimaluse turgu reguleerida. Nüüd oleme aga olukorras, kus me täpselt ei tea, kuidas või miks midagi toimub. Kui investeerid rohkem teadusesse ja eriti valitsust targemaks muutvate rakenduste arendamisse, sellist probleemi ei teki.

Mis teid kõike eelnevalt arvesse võttes kõige rohkem öösel uinumast hoiab?
Me oleme lähenenud praegu tehisintellekti puudutavatele küsimustele väga natsionalistlikult ja keskendunud riikidele, kes on haaranud valdkonnas juhtrolli. See on vale ja ohtlik. Võidurelvastumine tehisintellekti oleks halb kõigi jaoks. Seda ei soovi ilmselt mitte keegi. Teiseks peaks nägema tehisintellekti arendamist üleilmset koordineerimist vajava projektina, mitte üksiku riigi lõbuna.

Jack Clark astus üles 16. oktoobril toimunud Kultuurikatlas toimunud kohtumisel Tallinn Digital Summit 2018, mis keskendus suurandmetele ja tehisintellektile.