Esimestes Tarzani filmides täitis peaosa Johnny Weissmüller. Kokku osales atleetliku kehaga mitmekordne ujumise olümpiavõitja ja maailmarekordi omanik aastatel 1932–1948 kaheteistkümnes filmis. Toona vaadati filme kinos ja nende valmimisele kulus aega. Rahvas armastas Weissmülleri Tarzanit, aga rahvas armastas noort ja atleetlikku Tarzanit. Paraku armastas aeg seda sama keha, ent teises tähenduses. Näitleja aeg Tarzani rollis sai otsa.

Tänapäeval toodetakse seriaale tõhusamalt ja aastasse mahub iga nädala peale uus osa. Mõnikord liigub seriaali teema ajas kiiremini edasi kui näitlejate vanus ja neid peab kunstlikult vanemaks muutma. Leidub ka seriaale, milles liigutakse ajas tagasi ja probleemiks on näitleja nooremaks tegemine. Lõpuks võib venida mõni seriaal Tarzani filmidest pikemaks. Mõne rolli sisuks olnud näitlejad jõuavad enne seriaali finaali surra vanadusse.

Filmide ja näitlejatega näidete eesmärk oli viia mõtted veelgi pikema seriaali märkamiseks. See rullub lahti sotsiaalmeedias, peamiselt Facebookis. Nähtusele võib vaadata ka ajaloolise arhiivi prisma kaudu. Inimajaloo jooksul pole eksisteerinud kunagi varem taolise mastaabiga inimeste käitumisi ja kultuuri dokumenteerivat arhiivi. Ajaloolaste, peamiselt tulevaste ajaloolaste rõõmuks on nimetatud arhiiv elujõuline. See kasvab ja on omal moel kasulik, et selle haldamine on tsentraliseeritud juba ühe katusorganisatsiooni alla.

Jäägu valik oma elu peaosatäitjatele, kas nad mõtestavad seda filmi või ajaloolise arhiivi läbi, aga nad ei saa valida suhet ajaga. Facebooki kogunevad pildid sünnitusmajast matusteni. Jättes oma rahusse traagilised üksikjuhtumid, pole sotsiaalmeedia filmilindile jäädvustunud veel seni kellegi täispikka elukaart. Põhjus on proosaline. Facebooki algus on 2004. aasta veebruar. See tähendab, et firma enda vanus on kõigest 15 aastat.

Arvestades sotsiaalmeedia rolliga modernses elukorralduses ja selle kasutajaskonna jätkuva lisandumisega, võiks mõtelda ajas kaugemale ja küsida, mis saab individuaalsete seriaalide lõppedes. Kelle omandusse kuuluvad inimese elu dokumenteerivad andmed pärast seda, kui tema hing on keha maha jätnud? Neile küsimustele otsisid vastust Oxfordi Ülikooli interneti instituudi teadlased, kelle tulevikuvaatelise uurimistöö tulemused jõudsid äsja avalikkuse kätte.

Ajakirjanduses poleemikat ärgitanud ühe järeldusena tõdevad teadlased, et kui Facebook kasvab tänases tempos, siis selle sajandi lõpuks võib olla talletunud ettevõtte mäluseadmetes 4,9 miljardit surnud Facebooki kasutajat. Paludes ebamugavuse pärast eos vabandust, tõenäoliselt kuulud sina ka nende hulka. Seda väljavaadet on oluline teadvustada, kuna loob andmete saatuse küsimusega isiklikuma suhte..

Sa ei ole üksi. Täpsemalt, kui järgida kirjeldatud stsenaariumit, on sajandi lõpuks Facebookis rohkem surnud liikmeid kui elusaid kliente. Isegi juhul kui Facebook seiskub eelmise aasta liikmete tasemele ja sinna ei lisandu enam ühtegi uut kasutajat, oleks 2070. aastaks selles 1,4 miljardit surnut.

Arvutuste aluseks on rahvusvahelise terviseorganisatsiooni statistika. Kui eluiga peaks hüppeliselt pikenema, siis tuleks selle teguriga kokku puutuda juba täna. Kuna keegi täna elavatest inimestest eluiga pikendavaid teenuseid ei kasuta ja ilmselt pole ühestki võimalusest midagi kuulnud, võib jääda antud arvutuse juurde, mille järgi ületab 2070. aastast edasi surnute arv Facebooki elavaid kasutajaid. Aastaks 2100 küündiks nende arv 4,9 miljardini.

Surnud ei omagi võib-olla elavate maailma jäänud andmetega mitte mingit suhet. Küll aga puudutab lähedaste ja tuttavate arhiiv elavate huve. Alustuseks mainitud näitlejate vananemise teemaga seoses on tehtud neist juba virtuaalseid digikoopiaid ja surnud näitlejad on osalenud filmides. Tehnoloogia arenedes võib olla kindel, et lahkunud lähedastest tahetakse sarnaselt vanade fotode vaatamisele. analoogseid koopiaid, seda näiteks veel sündimata lastele tutvustamiseks.

Ainsa vahega asuvad fotod koduses karbis, digitaalne avatar kummitab aga kusagil võõras serveris. Taolise surmajärgse elu realiseerumise tõenäosusega arvestades tõstatub küsimus, kas tänast digitaalset elu peaks elama teisiti, näiteks vähem Tarzani moodi.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".