Inimestel endil on lihtne välja selgitada, kas nad on teadvusel või mitte. Kui subjektiivsed kogemused puuduvad, näiteks magades või üldtuimestuse all, pole ka teadvust. Kogemusi puuduvad täielikult. Väliselt on selle välja selgitamine keerukam. Seda eriti juhul, kui inimesed on langenud raske ajukahjustuse mõjul koomasse või seda meenutavasse seisundisse.

Praktikas võib olla kahe seisundi eristamine elu ja surma küsimus. Näiliselt vegetatiivses seisundis viibiva patsiendi organ võib päästa teise inimese elu. Samuti võib see mõjutada otsust, kas ja kui kaua hoitakse elus näiliselt välismaailmale mitte reageerivat patsienti.

Minimaalse teadvusseisundi ajusurmast eristamise jaoks on loodud erinevaid teste. Uute ja täpsemate testidega on leitud aga märke teadvusest isegi nende inimeste ajus, kelle teadvuskadu on peetud varem pöördumatuks. Teisisõnu on taolistel testidel veel arenguruumi.

Ka nüüd ajakirjas Science Advances ilmunud töö ei anna kahe seisundi eristamiseks selgeid juhiseid. Pikas plaanis võivad viia sarnased uuringud siiski selle tarvilike objektiivsete tunnuste leidmiseni ja anda vihjeid patsientide teadvusele tuleku kiirendamiseks.

Teadvusel (vasakul) ja teadvuseta inimeste ajuaktiivsus erines märkimisväärselt. Autor: E. Tagliazucchi & A. Demertzi

Kokku haaras Birminghami Ülikooli neuroteadlase Davinia Fernández-Espejo töö 159 inimest. Neist mõned olid väliselt ärkvel, kuid ei reageerinud keskkonnale. Teised olid minimaalselt teadvusel. Eelnevalt oli märgatud nende ajus aga aktiivsuspuhanguid juhul, kui neil paluti näiteks ette kujutada erinevate ülesannete täitmist. Samuti kaasati uuringusse 47 tervet inimest, kellele tehti üldtuimestus.

Fernández-Espejo leidis kolleegidega, et eri rühmade ajuaktiivsus erines märgatavalt. Teadvusel olevate inimeste ajusid iseloomustas mitmetahuline suhtlus 42 ajupiirkonna vahel. Mõned piirkonnad ei suhelnud omavahel üldse, teiste puhul oli suhtlus aga üliaktiivne. Teadvuseta inimeste, sh üldtuimestuse all olevate patsientide ajus oli erinevate piirkondade suhtlus peaaegu olematu ja samas ka ühetaoline.

Töötava kujutlusvõimega, kuid minimaalselt teadvusel olevate inimeste ajus nähti aga aeg-ajalt ärkvelolekut iseloomustavaid mustreid. See viitab autorite sõnul, et erinevat teadvusseisundeid saab eristada nüüdisaegsete ajukuva meetoditega.

Täiendava teadustöö varal võik see pakkuda teadlastele ja arstidele senisest paremaid võimalusi, kuidas eristada paranemislootusega patsiente jäädavalt teadvuse kaotanud inimestest. Fernández-Espejo spekuleeris, et pikemas plaanis võib see teadvusele tulekut kiirendavate teraapiateni. Näiteks on tema enda uuringud viidanud, et selleks saab kasutada koljuülest elektristimulatsiooni.