Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna doktorant Marianne Saard uuris oma doktoritöös, kuidas plaanipärase sekkumisega korvata või kergendada ajukahjustusest tingitud kognitiivset ja/või käitumuslikku puudujääki. Teisiõnu, kuidas aidata näiteks epilepsia, ajutrauma või tikkide diagnoosiga lapsi n-ö aju taastusravi ehk neurorehabilitatsiooni kaudu. 

Mõistetavalt tekib küsimus, kuidas see käib ja kas igasugused virtuaalsed ja arvutimängud võiksid selleks sobida? Vastus küsimuse teisele poolele on, et ei igasugused mängud kindlasti mitte. Marianne Saardi doktoritöö jaoks töötati välja spetsiaalsed programmid. 

Välja näeb see aga tõesti väga mänguline. Tartu lastekliiniku ühes tillukeses toas on kaks puutetundlikku tegevuslauda ja virtuaalreaalsuse lahendus. Lapsed tulevad teraapiasse kahekesi ning mängivad läbi erinevaid olukordi. Näiteks kuidas tulla toime olukorraga, kus kinos on keegi võtnud ära sinu koha või kui koolisööklas mõni õpilane teeb kiusava nalja ja võtab sult ära sinu koogitüki. 

Tegu on igapäevasituatsioonidega, millesse me kõik satume. Ajukahjustusega lastel võib aga olla keeruline tulla asjakohaselt toime nende olukordadega. 

Doktoritöö juhendaja lastekliiniku neuroloogia osakonna vanemarst-õppejõud dr Anneli Kolk täheldas, et kui kooli ja kodusituatsioonidega tulevad need lapsed paremini toime, siis just koolivälisel ajal võib esineda olukordi, milles on keeruline käituda. 

Taastusravi tulemused kandusid igapäevaellu

Saardi katsetes osales 59 epilepsia, ajutrauma või tikkide diagnoosiga ja 47 tervet kontrollrühma last vanuses 8–12 aastat. Uuringurühma lapsed läbisid 10 treeningukorda ning sellele eelnenud ja järgnenud testimised.

"Kümne treeningukorra käigus arendasid lapsed oma koostööoskusi, lahendades virtuaalses keskkonnas keerulisi olukordi, ning parandasid analüüsi ja rollimängude kaudu oma sotsiaalseid oskusi," kirjeldas Saard.

Doktoritöö kinnitas arvutipõhiste ja virtuaalreaalsusprogrammide tõhusust kognitiivsete ja sotsiaalsete häirete ravis. "Pärast treeninguid paranes lastel oluliselt kaks tähelepanukomponenti – tähelepanu jagamine ja seiramine –, ning kolm ruumitaju komponenti: visuaal-konstruktiivsed võimed, visuaalne tähelepanu ja nägemis-ruumitaju. Treeningu positiivne mõju oli säilinud ka 1,3 aastat hiljem korraldatud järeluuringus. Samuti paranesid märkimisväärselt sotsiaalse suhtluse komponendid."

Laste ja nende vanemate tagasiside, et treenitud oskused kandusid üle igapäevaellu – paranesid laste õppeedukus ja käitumine. 

Eestlaste lahenduse vastu on suur huvi

Ajukahjustusega laste taasturavi valdkonnas otsitakse üle maailma tikutulega taolisi lahendusi. Dr Anneli Kolk rääkis, et kui nad on Marianne Saardi doktoritöö uuringutest konverentsidel rääkinud, on paljud kolleegid üle maailma tulnud urima, kuidas neid lahendusi saaks kasutada ka nende riigis. 

Neurorehabilitatsiooni positiivset toimet ajukahjustusega laste kognitiivsete ja sotsiaalsete häirete ravis on tõendanud mitmed varasemad uuringud ja seda kinnitas ka Saardi tehtud Eesti esimene selle valdkonna kestvusuuring.

Doktoritöö käigus töötas Saard koos teadusmeeskonnaga Tartu Ülikooli laste neuropsühholoogia dotsendi ja doktor Anneli Kolgi juhendamisel välja teaduspõhised sekkumisprotokollid ja uued tehnoloogiapõhised rehabilitatsioonimeetodid häirunud funktsioonide spetsiifiliseks raviks lastel.

On üsna tõenäoline, et sellest doktoritööst sündinud taastusravilahendus võetakse kiiresti kasutusele paljudes riikides. 

Marianne Saardi doktoritööd "Kaasaegsete kognitiivsete ja sotsiaalsete sekkumistehnikate loomine pediaatrilises neurorehabilitatsioonis ajukahjustusega lastel" juhendas dr Anneli Kolk, oponent on dr Ulrich Stephani Kieli Ülikoolist.