Doktoritöö uuris, kuidas kaitsta hapnikupuuduses kudesid
Doktoritöö aitab paremini mõista, kuidas vähendada praegu ajukahjustuse või infarktiga kaasneva hapnikupuuduse raviks kasutatavate võtete kahjulikku mõju.
Praegu kasutusel olevad ravimeetodid aitavad ajukahjustuse, südameinfarkti või südame seiskumise järel küll kahjustust vähendada, kuid need pole ideaalsed. Koe hapnikupuuduse kõrvaldamine ja verevoolu taastamine kõrvaldab küll esmase kahju, kuid tekitavad doktoritöö autori Kattri-Liis Eskla sõnul uue kahjustuse. Selle tagajärjed võivad olla tõsisemad kui hapnikupuudusel üksi.
Nende vähendamiseks on vaja mõista paremini sellega seotud molekulaarseid mehhanisme. Eskla kasutas selleks rakukultuure ja tegi katseid hiirtega. Nende käigus uuris ta isheemia reperfusiooni kahjustuste raviks kolme võimaliku ravimehhanismi mõju: kehatemperatuuri langetamist, vesiniksulfiidi kasutamist ja lümfangiogeneesi.
Kehatemperatuuri langetamist on kasutatud kliinilises praktikas seni eelkõige teiseste ajukahjustuste vähendamiseks. Samas on näidanud mõned uuringud, et sellega saab vähendada ka südamelihase kahjustusi. "Seni on hüpotermiat vaadeldud kui tegurit, mis vähendab metabolismi ja hapniku tarbimist. Meie tulemuste põhjal võimaldab hüpotermia suurendada vastupanu hapnikupuudusest tulenevale stressile," selgitas Eskla.
Vesiniksulfiidi peeti pikka aega mürgiseks gaasiks, kuid sellel põhinevad ravimeetodid võivad olla olulised mitme südame-veresoonkonna haiguse puhul. Südamekahjustus vähendab rakus mitokondrite hulka, mis varustavad rakku eluks vajaliku energiaga. Eskla leidis, et vesiniksulfiid reguleerib mitokondrite hulka. "Südamekahjustuse puhul väheneb südames vesiniksulfiidi tase ja eksogeenne vesiniksulfiid aitab seda taastada. Selle tulemusena suureneb südame mitokondrite hulk ja paraneb südame funktsioon," sõnas doktorant.
Viimaks uuris Eskla lümfisoonte tekke mõju. Verevoolu taastamisega seotud kahjustuste vallas on pööratud sellele võrreldes veresoontega palju vähem tähelepanu, kuigi isheemia reperfusioon võib kahjustada ka lümfisooni. Katsetest selgus, et lümfisoonte tekke pidurdamine tekitab põletikuvastuse ja südame talitlushäire. Iseloomulikku lümfisoonte tiheduse suurenemist ei toimunud.
Seisundi leevendamiseks manustati hiirtele kahjustada saanud piirkonda üht põhilist lümfisoonte tekkimise eest vastutavat valku. See vähendas põletikku ja parandas südame talitlushäiret. "Seega on lümfangiogenees isheemia reperfusiooni kahjustuse korral üks oluline uus ravimeetod," kinnitab Eskla.
Doktorant nentis, et verevoolu taastamisega seotud kahjustus on väga keeruline haigusseisund. Omavahel seostuvad mitmed erinevad molekulaarsed signaalrajad. "Selles olukorras ei ole ühte kindlat ravimeetodit, mis aitaks tekkinud kahjustusega toime tulla. Pigem on see kombinatsioon mitmest ravimehhanismist, mille koostoime vähendab isheemia reperfusiooni kahjustust," ütles doktorant.
Doktoritöö "Isheemia reperfusiooni kahjustuse terapeutilised mehhanismid" juhendajad on Tartu Ülikooli inimese füsioloogia vanemteadur Hendrik Luuk, Christian Ansgar Hundahl (PhD, Novo Nordisk) Taanist ja Tartu Ülikooli inimese füsioloogia professor Eero Vasar.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa