Tartu Ülikooli matemaatilise statistika professor ja teadusnõukoja liige Krista Fischer rääkis, et iga natukese aja tagant tuleb uudis mõnest viirusest, näiteks linnu- või seagripist. Mõni tekitab natuke suurema probleemi, teine väiksema. Koroonapandeemiaga võrreldavat üleilmset epideemiat polnud maailm siiski varem sellisel kujul kogenud.

Sellele perioodile tagasi mõeldes tuleb Fischerile esmajoones meelde tohutult suur töökoormus, aga ka muretunne, mis Eestis saab ning kuidas teadlased saaksid aidata. "Kõige suurem mure seisnes selles, kust saada viiruse kohta adekvaatseid andmeid. Nii viiruse omaduste kui ka leviku kohta ning mida me suudame selle põhjal prognoosida," sõnas ta.

Praktiliselt igas riigis tegutses Fischeri sõnul oma teadusnõukoda. Eestis oli teadusnõukoja roll valitsusele teaduspõhise nõu andmine võimalikult operatiivselt ja värskete andmete põhjal.

Ta meenutas, et teadusnõukoja liikmed vaidlesid omavahel üsna palju. "Ega me ei olnud väga tihti ühel meelel. Teadustulemustest saime ühtemoodi aru, aga kuna meilt oodati ka nõu selle kohta, mida ette võtta, siis see ei ole otseselt teaduslik küsimus ja lahkhelisid oli rohkem," meenutas ta.

Erimeelsustest saadi aga üle, sest kõik olid teadlased ja harjunud akadeemilise diskussiooniga. Seega sai otsitud keskteed ja kompromisse. "Kui keegi oli väga tugevalt mingi arvamuse juures, siis olid kindlasti olemas ka andmed ja faktid, mis seda arvamust toetasid. Seega saigi palju põhjendatud, üksteise argumente kuulatud ja lõpuks jõudsime kuidagi ühise seisukoha juurde," kirjeldas ta teadusnõukoja tegutsemist.

Fischeri sõnul oli teadusnõukojal hea koostöö toonase terviseminister Tanel Kiigega. "Temaga rääkides ei pidanud mõtlema sellele, kuidas võimalikult lihtsalt rääkida, vaid ta oli võimeline teadusartikli läbi lugema ja sellest ka aru saama," sõnas ta. Professor meenutas, kuidas poliitikutega oli koroona ajal üldse väga palju vahetut suhtlust ja telefonikõnesid. "Ma ei usu, et et peaminister helistab teadlasele ja räägib temaga otse paljudes riikides. Meil seda aga ette tuli ja ilmselt see ongi Eesti omapära," lausus ta.

Tagantjärele tarkused

Fischeri sõnul on tagantjärele väga lihtne öelda, et miski oli õige ja miski vale. Hetkel, kui otsuseid langetati, polnud säherdust kindlust. Piiranguid soovitas teadusnõukoda lähtuvalt olemasolevast teadmistest: milline oli olukord Eestis, millised on trendid ja kui trendi jätkata ilma piiranguteta, milleni välja jõutakse.

Kuna koroonaviirus levis õhu kaudu, tähendas see, et inimestevahelisi kontakte tuli piirata. Varased uuringud näitasid samuti, et kontaktide piiramine oli tõhus meede. "Küsimus ongi alati selles, kuidas negatiivseid kõrvalmõjust nende piirangute juures minimeerida," lausus ta.

Koolilaste kaugõppe kohta ütles Ficher, et see oli teatud määral vajalik, sest koolid olid kohad, kus viirus väga kiiresti levis ühe pere juures teise juurde. "Ma arvan, et väga paljudesse peredesse viirus jõudis just koolilapse kaudu. Seetõttu oligi vaja mingil määral vaja koolilaste kontaktide piiramist. Ma ei ole küll päris kindel, kas distantsõppe perioodid olid nii pikana õigustatud. Vahel tundus, et mõnest nädalast oleks aidanud, et viirusahelat murda ja siis oleks vahepeal äkki saanud ikkagi koolis käia," sõnas ta. Fischer tõi näite Tallinnast, kus vahepeal kasutati süsteemi nädal koolis ja nädal koduõppel. See oli tema sõnul mõistlik.

Uuringud on aga näidanud, et koolide kaugõppele viimine oli nakatumise ja nakkuse leviku pidurdamisel väga tõhus meede. "Pigem on küsimus selles, et sellega kaasnesid kindlasti mõjud laste vaimsele heaolule ja tervisele. Äkki oleks saanud kuidagi vähem," arutles ta.

Matemaatilised mudelid

Krista Fischer tegi koroonaaja vältel ülevaadet viiruse levikust, haiglasse sattumisest ja muust sellega seonduvast. Matemaatilised mudelid suutsid tema sõnul ennustada viiruse levikut ja haiglate koormust päris hästi. "Me tegime päris alguses ennustused, mis erinevate stsenaariumite korral juhtuks. Näiteks, kui me mitte midagi ei teeks, mis siis juhtuks ja kui rakendaksime erinevaid piiranguid, mis siis saab. Esimesed mudelid hindasid küll haiglate koormust natuke üle, aga nädala pärast oli juba ka rohkem andmeid," rääkis ta.

Küll aga panid nad Fischeri sõnul alguses mööda sellega, et esialgsed eeldused olid valed. Teadlased tegid oma järeldusi Hiina kruiisilaeval Diamond Princess vallandunud haiguspuhangu põhjal. Mitu nädalat Jaapani lähedal karantiini pandud laeval nakatusid praktiliselt kõik meeskonnaliikmed ja reisijad. Selle põhjal järeldati muu hulgas, kui suur osa koroonaviirusega nakatunud inimestest vajavad intensiivravi ja palju neist sureb. Neid mudeleid sai hiljem korrigeeritud.

Mudeleid kohandati pidevalt läbi pandeemia, sest viiruse eri tüved käitusid erinevalt. Samuti jälgisid teadlased pidevalt, et mudel vastaks kogu aeg kõige värskematele andmetele. "Kogu aeg oli kaks poolt: mida me teame täna ja kuidas kõige paremat teadmist arvesse võttes saame vaadata, mis võib juhtuda tulevikus," sõnas Fischer.  

Alguses oli andmete kvaliteet Fischeri sõnul mingil määral puudulik, sest koheselt polnud valmidust koguda nii üksikasjalikke andmeid. "Õnneks terviseamet tegi oma parima. Ma mäletan neid nädalavahetusi hästi. Reedel tulid andmed ja kogu laupäev kulus andmete puhastamisele, et saaks teatud parameetreid hinnata. Pühapäeval oli vaja analüüs teha ja esmaspäeval oli juba teadusnõukoja koosolek," meenutas ta toonast töörütmi.

Ta on ka väga tänulik Mario Kadastikule, kes haldas konkreetset mudeli masinavärki ja tegi prognoosimudeleid. "Kui pandeemia kätte jõudis, oli mitmeid inimesi, kes mulle modelleerimise poole pealt abi pakkusid. Mina aitasin sisendparameetreid leida, et meie oma andmete pealt võimalikult täpselt hinnata kogu statistilist poolt. Tehnilise poole peal oli mitmeid inimesi, aga Mario oli üks, kes aitas pandeemia lõpuni mudelit teha, mis töötas päris hästi," sõnas ta.

Hiljem võttis Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus (TEHIK) andmete haldamise üle ja siis muutus kõik Fischeri sõnul palju lihtsamaks.

Kui vaktsiine ei oleks nii kiirelt tulnud, oleks Fischeri sõnul olnud ilmselt vajadus piirangute järele suurem. "Vaktsiiniefekti oli meie andmetes väga selgelt näha," lausus ta. 2021. aasta suveks-sügiseks, mil levis Delta tüvi, oli vaktsineeritud juba arvestatav osa elanikkonnast. "Sel perioodil andmed näitasid väga suuri vahesid selle osas, et haiglasse sattusid eelkõige vaktsineerimata inimesed," rääkis ta.

Palju arutati selle üle, kas lapsi ja noori oli vaja vaktsineerida. "Sügisel 2021 vaktsineeritud koolilapsed peaagu ei nakatunudki ja kuna nad ei nakatunud, siis nad ei levitanud ka viirust edasi," sõnas ta.

Koroonapandeemiaga ootamatult kaasnenud nähtus oli Fischeri jaoks see, et tal oli järsku vaja väga palju meediaga suhelda. "Ma ei olnud selleks tegelikult päriselt valmis. Tõesti kogu aeg helistati. Siis saimegi teadusnõukojas aru, et meie ülesanne ei ole ainult andmetega tööd teha ja valitsust nõustada, vaid tuleb ka inimestele selgitada," rääkis ta.