Tartu Ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia professor ja viroloog Irja Lutsar meenutas, kuidas ta ei uskunud, et viirusest saab ülemaailmne pandeemia. "Vana-aasta õhtu 2019 oli hetk, mil maailm sai aru, et probleem on laiem kui ainult Hiinas. Midagi sellist ma ei uskunud, et terve maailm läheb lukku, sest viirused ikka levivad ning enamik hingamisteede viiruseid saavad alguse Aasiast," rääkis ta.

Segasel ajal olid Eestis kõik pilgud suunatud Lutsari poole, kes selgitas iga päev kõikvõimalikes saadetes ja ajalehtedes olukorda. Temast sai selle teema puhul üks kindel eestkõneleja Eestis.

"Teate, see lihtsalt juhtus nii. Mul on põhimõte, et ajakirjanikele ma ei ütle ära. Elu on näidanud, et ajakirjanik leiab igal juhul inimese, kes arvata tahab," sõnas ta. Kuna ta on tegelenud nakkushaigustega 40 aastat, siis teab ta neist palju, kuigi koroonapandeemiaga võrreldavat pandeemiat polnud keegi juba sada aastat näinud. Seega peab ta õigeks, et kommenteerisid eksperdid. "Andres Merits on öelnud, et mitte-ekspertidel on kerge: neid teadmised ei sega," sõnas Lutsar. 

Meenutades koroonapandeemiat ja selle algust, tuleb viroloogil esimesena meelde šokk, mis teda tabas, kui kehtestati eriolukord. See hakkas kehtima 13. märtsil 2020. aastal. Iseseisvuse taastanud Eestis ei oldud kunagi varem eriolukorda välja kuulutatud. "Olin üks väheseid inimesi, kes sõitis iga nädal Tartu-Tallinna vahel. Mõnikord oli mul rongis sõites selline tunne, et oo, kui rikas ma olen: olen jaksanud endale terve rongi osta" naljatles ta.

Müsteerium säilib

Seda, kust viirus alguse sai, pole Lutsari sõnul ilmselt kunagi võimalik kindlalt teada saada. Samuti pole teada, kes olid esimesed haiged. Üks on aga selge: viirus läks laiali Wuhani mereandide turult. Kindlas kõneviisis saab seda väita seepärast, et koroonaviiruse PCR-testid kinnitasid, et lettide peal oli viirus.

Kuidas aga viirus sinna sai, ei teata. Selle kohta on kaks teooriat. Kuna enamik viirushaigusi n-ö hüppavad loomariigist üle inimesele, on võimalik, et toimus looduslik hüpe. Seda teooriat ei kinnita aga Lutsari sõnul lõplikult see, et ei ole leitud vaheperemeest. Viroloogid ei pea viiruse otse nahkhiirelt inimesele hüppamist kuigi võimalikuks, sest kaks liiki pole nii sarnased ning vaja oleks vaheperemeest. Mõned teadlased arvavad siiski, et äkki on tegemist haigusega, mille puhul ei ole vaheperemeest üleüldse tarvis.

Teise teooria järgi juhtus laborileke. Lutsar rääkis, et Wuhani turu lähedal oli tõesti viroloogialabor, kus uuriti nii koroonaviirusi kui ka teisi viirusi. Siinkohal on jällegi kaks võimalust: kas laboris konstrueeriti viirus valmis ja kogemata või siis pahatahtlikult nakatus sellega mõni laboritöötaja. Lutsari sõnul saab seda teooriat veel vähem tõestada kui nahkhiirtelt üle hüppamist.

Teine variant on, et laboris juhtus õnnestus, mille tõttu nakatusid laboris töötavad inimesed, kes läksid turule ning nii viirus edasi kanduski. "Selliseid õnnetusi ikka juhtub. Küll aga tuleb tegeleda võimalusega, et seda võib juhtuda," sõnas ta. Samamoodi tuleb üle vaadata laborireeglid ning tegema kõik võimaliku, et taolisi õnnetusi ei juhtuks.

Lisaks Hiina ei ole olnud väga aldis maailma juhtunust teavitama. Kuna Hiina käitus saladuslikult, andis see omakorda erinevatele teooriatele jõudu juurde.  Lutsari sõnul oleks siinkohal vaja ikkagi teatavat avatust. "Mitte selleks, et kedagi vangi panna, vaid peame teada saama, mida teha, et järgmine kord nii ei läheks. Hiina tõttu ei ole me seda saanud teha," ütles ta.

Kuna Hiina esialgne haigestumine läks väga kiirelt alla, andis see Lutsari sõnul lootust justkui oleks maailma vallutanud koroonaviirus samasugune nagu SARS-CoV-1, mis omal ajal hakkas sügisel levima ning oli maikuuks kadunud. Kuhu ta järsku kadus – seda ei tea keegi.

Kui aga jaanuari lõpus ja veebruari alguses 2020. aastal hakkasid Itaalias inimesed kodudes ja haigla koridorides surema ning arutati, kuidas saab üht hingamisaparaati kahel haigel kasutada, sai selgeks, kui tõsine on olukord. "Olles aus iseenda ja teiste vastu, mina seda ette ei näinud," lausus Lutsar.

Piirangud Eestis

Koroonapandeemiaga kaasnesid piirangud, mida kord karmistati, siis lõdvendati, siis jälle karmistati ja lõdvendati, nii kordi ja kordi. Irja Lutsar meenutas, et kui tagantjärgi kritiseeritakse, et Eestis olid piirangud liiga ranged, siis koroonaperioodil, eriti selle alguses, sai ta kodanikelt palju telefonikõnesid, kus nõuti selgitusi, miks reeglid nõnda leebed on.

Viroloog rääkis, et teiste riikide reegleid pole mõtet võtta üle üks ühele. "Hiinas elavad inimesed suurhoonetes, väga väikestes korterites üksteisel seljas. Kanda samad reeglid nüüd üle Võrumaale, kus sa naabrit näed võib-olla korra nädalas, ei ole ju mõistlik," sõnas ta.  

Väga palju tuuakse siiamaani näitena Rootsit, kus pealtnäha olid Eestiga võrreldes leebemad reeglid. Samas oli 2020. aasta kevadel Rootsi suremus kümme korda kõrgem kui Eestis. "Uskuge mind, meie ühiskond ei oleks seda üle elanud, kui meil oleks sel perioodil surnud kümme korda rohkem inimesi. Olgugi, et nad on vanad inimesed," põhjendas Lutsar. Seega usub ta, et lähenemine, mille Eesti 2020. aasta kevadel valis, oli siinsetes oludes õige.

Omaette teema oli kaugõpe, mille üle on tagantjärgi arutatud, kas see ikka oli mõistlik. Lutsar leiab, et 2020. aasta kevadel oli õige lapsed distantsõppele saata. Küll aga ei leia ta, et see oleks olnud põhjendatud hilisemalt. "Kui vaatame uuringuid, siis lapsed põdesid seda haigust väga kergelt ning seepärast ma järgmisel korral koole kinni ei paneks. Muidugi järgmine kord ei ole see enam minu otsus," ütles ta.

Lutsar meenutas, kuidas mingil hetkel ei lugenud enam ka see, mida riik või terviseamet ütlesid. Kohalikud otsustasid ise, panid koolid ikkagi kinni ning läksid üle kaugõppele.

Teadusnõukoja loomine

20. märtsil 2020 kutsus peaminister Jüri Ratase valitsuse eriolukorra komisjon kokku koroonaviiruse teadusnõukoja, mida hakkab juhtima Irja Lutsar. Ta meenutas, kuidas siis algas pihta võitlus teadmiste ja teadmatuse vahel. Järgmised aastad toimusid igal esmaspäeval teadusnõukoja kohtumised. "Ülikoolis ikka näeb üliõpilasi, kes tulevad ettevalmistamata kohale, kuulavad ja siis arvavad midagi. Teadusnõukotta ei tulnud inimesed lihtsalt arvama, vaid olid põhjalikult ette valmistunud," ütles ta.

Teadusnõukoja omavaheline läbisaamine oli Lutsari sõnul hea. "Meie käest taheti ju teada, mis juhtub järgmine nädal mitte seda, mis juhtus kaks nädalat tagasi ehk siis ennustust," ütles ta. Selleks vaatasid nad palju mudeleid. Jagati omavahel teadmisi ja kõige lõpuks tuldi välja soovituste ning mõtetega, kuidas edasi talitada.

Mis puudutab mudelite täpsust, saab Lutsari sõnul seda iseloomustada sõnadega, et kõik mudelid on valed, aga mõned neist on kasulikud. "Meil olid kõik inimesed teadusnõukojas teaduskraadidega ja said aru, et mudel ei ole vanajumala asetäitja maa peal, aga see annab mingisuguse suuna kätte," rääkis ta.

Üks õppetund oligi Lutsari sõnul see, et mudelite paremaks treenimine on viis, kuidas järgmistes pandeemiates käituda. "Ma ei kujuta ette, kuidas oleksime saanud ennustada ilma mudeliteta," sõnas ta.

Esimesse teadusnõukotta kuulusid Krista Fischer, Peep Talving, Pilleriin Soodla, Andres Merits (kuni novembrini 2021) ja kuni 2020. aasta lõpuni oli teadusnõukoja liikmeks ka Kristi Rüütel, kelle vahetas välja Andero Uusberg. Jaanuaris 2022 sai paika teadusnõukoja uus koosseis, mida juhtis Toivo Maimets.

Tagantjärele on teadusnõukojale sedagi ette heidetud, et esialgu ei olnud kaasatud ühtegi sotsiaalteadlast: Andero Uusberg lisandus alles aasta hiljem. Lutsari sõnul on see õige kommentaar. Ta põhjendas seda sellega, et teadusnõukoda kokku pannes taheti nende käest meditsiinilist nõu. "Ma ei taha kedagi süüdistada, aga keegi ei keelanud ka sotsiaalteadlastel aktiveeruda. Sotsiaalteadlased oleksid pidanud ka ise initsiatiivi haarama," ütles ta. Lutsar on seda meelt, et võib-olla oleks toiminud variant, kui oleks korraga tegutsenud mitu teadusnõukoda: majandusalane, inimkäitumise alane ja haridusalane.

Alaku vaktsineerimine

27. detsembril 2020. aastal algas Eestis koroonaviiruse vastane vaktsineerimine. Viroloog Irja Lutsar tunnistas, et tema jaoks tuli see väga suure üllatusena, kuidas inimesed polnud Eestis väga altid vaktsineerima. Kui aga vaadata, palju vaktsineeriti toona inimesi gripi vastu, siis mõneti oli see etteaimatav.

"Kuna eakamad inimesed olid kodudesse suletud, ei juletud poes käia, kardeti haigeks jääda ning lapselapsed ei saanud külas käia, seda arvesse võttes, tuli see minu jaoks üllatusena, et nad ei läinud vaktsineerima," rääkis Lutsar.  

Eriti üllatav oli see tema sõnul seepärast, et tegemist oli põlvkonnaga, mis oli ise lastehalvatuse ja difteeriapuhangu üle elanud. Mõlemad likvideeriti tänu vaktsiinidele. "Ja siis järsku oli nii tugev skepsis selles põlvkonnas. Seda oli küll väga kurb näha, kuidas vaesed perearstid ja -õed palusid inimesi, et tulge vaktsineerima ning mõnega käituti ikka väga ebaõiglaselt ja inetult," meenutas ta.

Esmajoones vaktsineeriti riskirühmi. Lutsar selgitas, et sellel oli väga kindel põhjus. Lähiminevikust sai tuua võrdluse läkaköha vaktsiiniga. Seda oli ennekõike vaja rasedatele, sest antikehad kanduvad beebile edasi ning nii on ka beebi esimesed kolm elukuud kaitstud, mil teda ennast vaktsineerida ei saa. Kuna aga toona hakati kõiki vaktsineerima, juhtus see, et kõigile rasedatele vaktsiini ei jätkunud. Ei tahetud, et sama juhtuks koroonavaktsiiniga.

Seega oli see Lutsari sõnul läbimõeldud otsus, et esmajoones saaksid süsti riskirühmad. Küll usub ta nüüd tagantjärele tarkusena, et Eesti oleks võinud läheneda nii nagu Iisraelis. Sealgi vaktsineeriti esmajoones riskirühmad, küll oli neil vaktsiine hoopis suuremas koguses. Seega võisid inimesed õhtuti perearsti ukse taha elavas järjekorras seista. Kui vaktsiinipudel avatakse, ei säili see nagunii väga kaua. See tähendab, et kui riskirühmadest jäi vaktsiini üle, said seda need, kes olid perearsti kabineti ukse taha. 

"Logistiliselt oleks see Eestis võib-olla keeruline olnud, aga teisalt oleks see võibolla pinget ühiskonnas maha võtnud. Olid inimesed, kes ikkagi väga tahtsid vaktsiini. Möönan, et neile ilmselt ei jäänud väga hea tunne, kui nad näiteks tagasi saadeti. Trots ühiskonnas on väga kerge tekkima," rääkis teadusnõukoja toonane juht.

Irja Lutsar ise sai endale külge eliitvaktsineerija märgi. "Oli vana-aasta õhtu. Perearst helistas mulle: "Tead, mul on vaktsiini üle ja me tahame perearstikeskuse kinni panna. Kas sa saad kohe tulla?" Mina tegin parasjagu liha ahjus. Viskasin põlle eest, ütlesin kodustele, et vaadake liha, istusin autosse ja sõitsin vaktsiini saama. Pärast sain muidugi eliitvaktsineeritu sildi külge," meenutas ta.

Õppetunnid

Siiamaani ei ole aega teada, miks mõni inimene põeb haigust kergelt, teine raskelt. "Selle eest saaks vist kümme Nobeli preemiat, kui keegi seda seletada oskaks," ütles viroloog.  

Irja Lutsari sõnul ei ole küsimus, kas järgmine pandeemia meid tabab vaid millal. "Minu nägemuse järgi saab see olla niisugune haigus, mis levib hingamisteede kaudu. Kõiki muid tegevusi saame kontrollida. Vett keeta või mitte minna teatud veekogudesse ujuma. Saame kontrollida toitu ja oma seksuaalset käitumist. Hingamist, rääkimist, laulmist ei saa kuidagi lõpetada. No laulmise võibolla saab ära jätta, aga hingamisteid ei ole võimalik kinni panna," selgitas ta.

Kui mõelda, milliseid õppetunde koroonakriisist kaasa võtta, siis esmajoones tuleks tema sõnul üle vaadata seadusandlus. Siiamaani ei ole nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust (NETS) uuendatud. "Seadus jäi tegelikult pandeemiale jalgu. Praegu on ühiskonnas palju inimesi, kes teavad, kus olid seaduse kitsaskohad. Neid tuleks ära kasutada," ütles ta.

Samuti soovitas Lutsar teadlastel pandeemiakogemus kirja panna. "Keegi meist ei ole siin ilmas igavene. Kui järgmine pandeemia tuleb, kes teab, kes siin laua taga istuvad," ütles Lutsar. 

Kuula ka saadet "Puust ja punaseks".