Tartu Ülikooli afektiivpsühholoogia professor Andero Uusberg meenutas, et käitumuslikult oli koroonapandeemia alguses palju positiivset. "Pildile sai ennast hetkeks teisele kohale seav käitumine ning nii saime tõestust, et oleme selleks võimelised," sõnas ta. Küll aga hakkasid pandeemia teises pooles domineerima murettekitavamad ilmingud näiteks vähene mõistmine. "Kõige tõhusamate lahenduste nagu vaktsiinide vajalikkuse ja olulisuse mõistmisel tuli piir ette," rääkis sotsiaalteadlane.

Meenutades koroonapandeemiat ütles ta, et mitmed Eestis rakendatud meetmed olid küllaltki jõulised. Näiteks tähendas koroonapasside nõue, et ühiskonnaelus osalemise eeltingimus oli vaktsineerimine. "See ei olnud täiskohustus, aga ei olnud ka vale tajuda seda otsustajate kohustuselaadse käiguna. See omakorda tekitas pettumist, solvumist ja haavumist. Mõnes mõttes on see võib-olla andnud mingisuguseid järelmeid ka pärast pandeemia lõppu," arutles ta.

Uusbergi sõnul oli kindlasti murettekitav, et inimesed ei vaktsineerinud end väga aldilt. Sama nägi Eestiga kultuuriliselt sarnastes Ida-Euroopa riikides ehk siis mõneti oli see reeglipärane. Tema sõnul on raske tuua välja valikuid, mida kriisijuhid oleksid saanud kasutada, et tulemus oleks olnud teistsugune. "Aruteluruumis oli sageli süüdlaste ja valekäikude otsimine. Selle vaikimisi eeldusena on olemas käigud, mis oleksid olnud tõhusamad," ütles ta.

2021. aasta augustis oli näiteks Taanis täielikult vaktsineeritud 71 protsenti elanikkonnast. Eestis oli selleks ajaks vähemalt ühe doosiga vaktsineeritud kõigist elanikest ligi 54 protsenti.

Uusberg ei taha väita, nagu poleks midagi saanud paremini teha. Näiteks parem oleks võinud olla vaktsineerimise logistikasujuvus, alates sellest, kuidas inimesteni info jõudis kuni süsti saamiseni välja.

Tervisekäitumist puudutavad uuringud näitavad Uusbergi sõnul, et logistilised valikud on küll kaalukad, aga see kaal pole kokkuvõttes väga suur. Kui korraldada vaktsineerimist hästi, on võimalik juurde saada mõneprotsendiline kasv. Logistika parandamine puudutab aga neid inimesi, kellel on juba valmisolek vaktsineerima minna. Kes seda aga vajalikuks ei pidanud, siis siinkohal on põhjuste ring laiem ning esiplaanile tõusevad kaks tegurit – suhteline risk ja sotsiaalne signaal.

Suhteline risk viitab sellele, et vaktsineerimine lubab mingit kasutegurit, aga teisalt ähvardab kõrvaltoimetega. "Need kaks poolt saavad kaalukausil kokku. Vaktsineerimise vajalikkust mõistab inimene, kelle jaoks sellest saadav kasu kaalub üle arvatavad kõrvaltoimed. Ehk siis, kui inimesele tundub, et vaktsineerimine on kahtlane asi, võib tunduda, et kasutegur, millest räägitakse, ei ole seda kõike väärt. Teiselt poolt võib tunduda, et ähvardavad kõrvaltoimed on tema jaoks olulised. Nägime nii fakte kui ka faktidest üles puhutud müüte, mis mõlemale kaalukausi poolele oma mõju jätsid," selgitas ta.

Lisaks oli üsna algusest peale selge, et haiguse käes kannatamise risk oli seotud vanuse ja muude taustateguritega. "Paljude jaoks oli piisavalt neid infokillukesi, mis panid kahtlema, kas vaktsineerimisest saadav kasu on piisav. Tagasiulatuvalt võib öelda, et õigus oli neil erialaekspertidel, kes ütlesid, et kui vaktsiinid on uuringute põhjal suures pildis turvalised, siis seda nad ka on," lausus Uusberg.

 Kõrvaltoimed võivad kaasneda iga ravimiga ning mõned neist on võikad. "Psühholoogiliselt loeb mitte ainult see, mis päriselt toimub, vaid see, millest ma mõtlen. See omakorda sõltub sellest, mida loen, kuulen ja näen. Kui minu inforuumis on väga palju juttu tagajärgedest, siis need tunduvad tõsiseltvõetavad," ütles ta.

Võib-olla isegi olulisemaks peab Uusberg aga sotsiaalse signaali mõõdet. See on oluline seepärast, et paljud otsused elus on oma olemuselt keerulised või ennustamatud. "Langetame otsuseid mitte ennekõike seetõttu, et ise närime end kõikvõimalikust ümberkaudsest läbi, vaid toetudes rohkem inimestele, keda usaldame. Pidevalt muutuvas olukorras nagu oli pandeemia ajal, oli vähe neid inimesi, kelle jaoks oleks mõistlik kogu info iseseisvalt läbi töötada," selgitas ta.

Seega toetus enamik teistele. See paljastas aga, et inimesed, keda usaldatakse, on küllalt erinevad. Selgus, et ühiskonnas on terve rida inimesi, kelle jaoks traditsioonilist meditsiinilist tõde edasi andvad institutsioonid ei ole tingimata ainsad, keda nad usaldavad.

 "Ei tohiks aga ära unustada, et suures pildis oli ilmselt Ida-Euroopale omane vaktsineerituse suurusjärk meile ette määratud ning sellest väga palju teistsuguseid numbreid poleks õnnestunud saavutada," rääkis ta.

Uusberg rääkis, et sotsiaalteadlasena näeb ta nii kriisi- kui ka riigijuhtimises üldisemalt sotsiaal- ja käitumisteadusliku mõtteviisi laialdasemat juurdumist avalikus poliitikas. See tähendab, et käitumusteaduslikud meetodid on kasutusel otsuste tegemisel. Neid meetodeid on suures pildis kolm.

• Esiteks on uurimise oskustik. Kui tehakse inimeste kohta otsuseid, siis kasutatakse mõistlikke meetodeid, et aru saada, mida inimesed mõtlevad ja tunnevad ning kuidas nad mingisuguseid asju enda jaoks mõtestavad.
• Teine meetod on lihtsas keeles kaardistamine, peenemalt öeldes mudelite koostamine või teooriate koostamine ja rakendamine. Ehk siis mõtestada otsustajana inimrühmade toimimise sisemise loogika.
• Kolmas sotsiaal- ja käitumisteaduslik meetod on eksperimenteerimine, mis on Uusbergi sõnul ainus viis usaldusväärselt teada saada, kuidas mingisugused liigutused mõjuvad – läbi tuleb viia katse. "Selgub, et nii riigi- kui ka kriisijuhtimises on selleks rohkem võimalusi, kui me vähemalt seni oleme osanud ära kasutada," ütles ta.

Koroonakriisile tagantjärele vaadates, peab Uusbergi sõnul mainima ka polariseerumist. Pandeemia näitas, et tõsisel hetkel tekivad rühmad, kelle vahel kaob dialoog ära. "Minu jaoks on üks õppetund ühise inforuumi olulisus. See ei ole nüüd teab mis originaalne, aga seda enam on oluline see, kuidas meie infomenüü personaliseerub. Seda enam on vaja mõelda, kuidas hoida selles menüüs näiteks "Aktuaalset kaamerat". Psühholoogilisest üksikisikuvaatest on nõnda, et ainult väga väikest osa maailmast kogeme vahetult oma meeltega. Kogeme enamikku vahendatult. See on väga loomulik, et igaühel on meediamenüü isesugune ja omapärane – kellele raamatud, kellele filmid, kellele sotsiaalmeedia või telekanalid. On oluline, et selles meediamenüüs oleks mingisugune kriitiline kogus ka jagatud ruume näiteks "Aktuaalne kaamera", et võimalikult paljud inimesed vaataksid uudiseid. Selleks, et meil säiliks reaalsusest jagatud arusaam," ütles ta.