Mükoloog Leho Tedersoo rääkis saates "Uudis+", et seente hulk sõltub lisaks kasvukohale  eelkõige sellest, kui palju vihma kallab. "Oma viimaste päevade kogemuste põhjal võin öelda, et Tartu ümbruses on kukeseeni augusti alguse kohta pigem keskmisest vähem," sõnas ta.

Just sademete hulk võib seente elutsükli aastaaegade suhtes kergelt nihkesse lükata. Mõnes paigus tulevad seened Tedersoo sõnul vihma tõttu varakult välja. Kus on aga kuivem, seal hiljem. "Eks seente viljakehade massilisus sõltub kindlasti ka sellest, millises elujõus ja kasvuhoos on puud ning mis liiki puud seal üldse kasvavad," lausus mükoloog.

Kui keegi tahab justnimelt kukeseent korjata, siis Tedersoo sõnul on hea kukeseenemetsa leidmiseks omajagu nippe. Esiteks tulevad kukeseened välja enamasti niisketes kase- või haavaenamusega kuivemates metsades. Ta selgitas, et kask ja teised lehtpuud saavad enda jaoks varem piisava fotosünteesi koguse kätte, mistõttu jääb neil seda seente jaoks varem üle.

Okasmetsas tulevad kukeseened aga enamasti välja natuke hiljem. "Ilmselt nädala pärast tasub vaadata muidu loomult kuivematesse metsadesse, sest niiskemad metsad võivad olla üleujutatud. Üleujutatud metsades ilmselt ei ole seeni enam aasta lõpuni oodata," rääkis mükoloog.

Võrreldes teiste seentega on kukeseened küllaltki aeglase kasvuga. "Suveperioodil võib väikesest seenealgest saada ülekasvanud viljakeha kuskil kahe kolme nädalaga. Sügisel: oktoobris, novembris, detsembris võib viljakeha elus püsida isegi mitu kuud. Kui tugevad öökülmad seda ei kahjusta, siis võib ka veel jaanuarikuus metsas kukeseeni korjata," sõnas Tedersoo.

Kukeseent korjates tuleb aga vaadata ega seen juba otsast ei mädane. "Kui servad on kuivanud ja hiljem uuesti veetustunud ning kõrvale tekib tumepruun mädane riba, tasub see kas ära lõigata või üldse korvist välja jätta. Seal toimuvad lagunemisprotsessid ja kasvama võivad hakata teised hallitusseened, mis toodavad mürke ja seene enda lagunemise käigus võivad tekkida erinevad mürgised laguproduktid," selgitas mükoloog.

Kuidas korjata?

Leho Tedersoo soovitab kukeseened ettevaatlikult koos jalaga välja keerata või kergelt sikutada. "Kui jätta pikad noaga lõigatud jalakonsud sinna maasse, siis need lähevad kindlasti mädanema ja hallitama. See võib edasi kanduda kogu niidistikule. Kui terve viljakeha eemaldada, siis seda riski ei ole," rääkis ta. Kukeseene jala alumine osa on ka sama toiteväärtusega nagu kübar.

"Ma käisin ise ka eile metsas ega kasutanud kordagi nuga. Sain pool väikest ämbritäit seeni. Kõik kukeseened, pilvikud, puravikud on lihtsalt käega välja keeratavad ja jalapealt murtavad," lausus ta.

Eestlased kukeseeni armastavad. Tedersoole tundub, et kukeseenest on saanud eestlaste lemmikseen pooljuhuslikult. "Sama hästi võiksid olla mõned puravikud või tatikud, aga need meeldivad vene rahvusest inimestele. Nii et see on pigem pooljuhuslik kultuuriline sündroom," rääkis ta.

Mükoloog usub, et seene lihtne äratundmine metsas on see, mis on teinud sellest laialt korjatud seene. "Loomulikult maitseomadused mängivad ka kindlasti rolli," rääkis ta.

Puravikukaste pole samuti Tedersoo sõnul paha. Puravike puhul tuleb aga konkreetset puravikku hästi tunda, sest mõned puravikud on mürgised ja mõned väheväärtuslikud. Kivipuravikud on tema sõnul aga jällegi väga head.

Puravikega on sel aastal mükoloogi sõnul natuke kummalised lood. Kuigi pärast üsna vihmast suve võiks eeldada, et neid oleks ohtralt, leidub neid tegelikult küllaltki vähe. "Võib oletada, et nädalavahetusel pärast tugevaid vihmu võiks keskmiselt niisketes ja kuivemates kasvukohtades puravikke ka massiliselt ilmuda," ütles ta.

Sügisseente arvukust on praegu raske prognoosida. Nende jaoks on Tedersoo sõnul oluline ilmastik, mis on umbes nädal-kaks enne nende viljumisaega. Üks võimalik oht on ka see, et väga paljud seened saavad praegu keskkonnasignaali kätte, viljuvad ära ja sügisel võibki saabuda selline aeg, kus enam seeni sisuliselt ei ole.