Maailmas hoogustub kiirekasvuliste istandike rajamine, kuna inimkonna vajadus puidu järele suureneb. Istandikest puidu varumine võib aidata vähendada raiesurvet looduslikele puistutele. Põhja-Euroopas on tavaline istandike rajamiseks kasutatav puuliik hariliku ja ameerika haava vaheline ristand hübriidhaab (Populus x wettsteinii), mis võib olla väga tootlik. Tavapärase majandamise korral raiutakse hübriidhaavikut 25-aastase intervalliga, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse kaasprofessor Jürgen Aosaar.

Üldiselt peetakse istandike puhul probleemiks madalat elurikkust, kuid senini napib meil teadmisi sealse mullaelustiku kohta. Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlasrühm metsanduse doktorandi Elisabeth Rähni juhtimisel leidis hiljuti, et endisele põllumaale rajatud 20-aastastes hübriidhaavikutes ja metsamaal kasvavates hariliku haava puistutes leidub mullas sarnasel hulgal seeneliike. Samas näitasid analüüsid, et mullaseente liigid neis kahes koosluses suuresti erinesid. Saadud teadmine läheb hästi kokku varasema, arukaasikutele keskendunud kodumaise uuringu tulemusega.

Rähni ja tema kolleegide analüüsi põhjal looduslike haavikute vanus mullaseente kooslust ei mõjutanud. Samas selgus, et metsamaa haavikutes olid puistutevahelised erinevused mullas elutsevate seeneliikide koosseisus suuremad kui põllumaa haavaistandikes. Hübriidhaavikutes mõjus mullaseente liigirikkusele hästi ka suurte puude alla looduslikult kasvama hakanud väiksemate puude ehk alusmetsa liigilise koosseisu suurem mitmekesisus.

Metsade mulla elustik mõjutab puude kasvu ning tervist, mis teeb selle uurimise oluliseks. Rähn ja uuringu kaasautorid üldistavad, et nii hübriidhaavikutes kui ka looduslikes haavametsades mõjutavad mullaseente kooslust pigem mulla omadused kui metsa vanus, varasemad harvendusraied või maakasutuse ajalugu.

Enim elutses uuritud alade mullas ektomükoriisa ja saprotroofsete seente hulka kuuluvaid liike. Looduslikes haavikutes oli suurema osakaaluga ektomükoriisa seened ehk need seeneliigid, mis moodustavad puudega sümbioosi. Surnud taimsest materjalist toituvaid seeneliike ehk saprotroofe oli seevastu põllu ja metsamullas sarnane hulk. Samuti leidus mitmeid seeneperekondi, kelle ohtrus ja liigiline mitmekesisus olid nii istandike kui ka metsamaa muldades sarnased.

Hübriidhaava istandikke võivad asustada mitmed metsamullale omased seeneliigid. Mitmete seeneperekondade liigirikkus oli metsas ja istandikes sarnane juba hübriidhaavikute esimese raieringi lõpus. Nii omavad istandikud omaette looduskaitselist väärtust, kuna toetavad selliste seente levikut.

Uuringu esiautor Rähn peab järgmise sammuna vajalikuks mullaseente uurimist ka hübriidhaava istandike järgmiste raieringide vältel. See aitaks mõista seenekoosluste ja eraldi oluliste liikide dünaamikat ning seoseid muutuvas keskkonnas.

Selgitamaks mullaseente liigirikkuse sõltuvust metsa vanusest analüüsisid uuringu läbiviinud teadlased metsamaal kasvavate haavikute mullaseeni eraldi vanuseklassides 8–29, 30–55 ja 65–131 aastat. Endistel põllumaadel kasvavad hübriidhaavikud oli veidi alla 20 aasta vanused ehk esimese põlvkonna metsad, kus lageraieid veel tehtud polnud. Kokku kaasasid Rähn oma kolleegidega uuringusse 19 hariliku haava puistut ja 20 hübriidhaava istandikku.

Uuring ilmus ajakirjas Frontiers in Microbiology.