Inimtegevus on maastikke ja kliimat muutnud. Ometi on üht mõju teisest pika aja jooksul kogutud andmeteta eristada keeruline. Küll aga on teada, et suures plaanis vähendavad maastike ja kliima kiire muutus elurikkust. Näiteks on nii soojenemine kui ka vanade metsade raie kahandanud põhjala metsade laanenääri (Perisoreus infaustus) ja taigatihase (Poecile cinctus) arvukust, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi ajaveebis Linnuvaatleja.

Põhja-Euroopas on peaaegu kõik väljaspool kaitsealasid asuvad metsad ühel või teisel moel majandatud. Seni on tavapärane lageraie tsükkel olnud 60–100 aastat. Nii aga tekivad killustunud ja valdavalt üheealised puistud, mille struktuur ja dünaamika ei sarnane loodusliku metsaga. Metsalindude arvukus on aastatel 1980–2012 langenud 25 protsenti just Soomes, Rootsis ja Norras. Kesk-Euroopas ei ole muutused märgatavad olnud.

Soomes analüüsiti 30 aasta (1993–2022) metsalindude andmeid, eristamaks lageraie, kliimasoojenemise ja sõraliste arvukuse mõju metsalindudele. Raie soosib sõraliste arvukust, sest lage ala või noorendik on neile soodne toitumiseks. Samas on teada, et sõraliste arvukuse kasvuga väheneb metsalindude arvukus. Soomes on sõraliste arvukus viimastel kümnenditel jõudsalt kasvanud.

Uuringuala oli kuue km₂ suurune majandatavate metsadega maastik: metsa oli seal 564 ha, sellest 232 ha (41 protsenti) raiuti uurimisperioodil lagedaks. Kuni 1970. aastateni majandati piirkonnas metsa püsimetsana, kuid hiljem on seal valdav olnud lageraie. Linde loendas sama isik igal aastal sama metoodikaga.

Linnustiku arvukus kahanes aastate jooksul oluliselt. Kogu linnustiku arvukus vähenes 26 protsenti (ligikaudu üks protsent aastas). Kaugränduritel, kes talvitavad Sahara kõrbest lõunas, vähenes arvukus 45 protsenti (kaks protsenti aastas). Lühimaaränduritel, kes talvitavad Euroopas või Põhja-Aafrikas, vähenes arvukus 30 protsenti (üks protsent aastas) ja paigalindudel 44 protsenti (kaks protsenti aastas). Vaid hulgurändurite arvukus kasvas 29 protsenti (üks protsent aastas).

Kaugränduritest kahanes salu-lehelinnu (Phylloscopus trochilus) ja hall-kärbsenäpi (Muscicapa striata) arvukus poole võrra (56 protsenti). Lühimaaränduritest langes enim metsvindi (Fringilla coelebs; 28 protsenti), vainurästa (Turdus iliacus; 61 protsenti), laulurästa (Turdus philomelos; 27 protsenti) ja siisikese (Carduelis spinus; 58 protsenti) arvukus, kuid näiteks punarinna (Erithacus rubecula) arvukus ei muutunud. Uuringuperioodil kadus alalt üks liik – põhjatsiitsitaja (Emberiza rustica).

Hulguränduritest kasvas rasva- ja sinitihase (Parus major, Cyanistes caeruleus) arvukus, vastavalt 550 ja 386 protsenti. Seevastu näiteks pöialpoisi (Regulus regulus) arvukus kahanes 48 protsenti.

Rasva- ja sinitihase arvukuse tõusu võib selgitada liigi pesakastide lembus ja lisatoit, mida linnud saavad asulate toidumajadest. Samuti ei ole need tihased elupaiga osas väga valivad. Pöialpoiss on aga vanade kuusikute liik ja nende hulk on lageraie tõttu jõudsalt vähenemas. Paigalindudest kahanes põhjatihase (Poecile montanus) arvukus 70 protsenti, selle liigi langust raiete tõttu on täheldatud ka Põhja-Soomes.

Lageraiete mõju lindude arvukuse kahanemisele oli analüüsitud teguritest kõige olulisem. Samuti oli negatiivne mõju eelneva aasta suvisel temperatuuril, kuid mitte teiste perioodide temperatuuril. Sõralistel olulist mõju lindude arvukusele ei olnud.

Kuigi puistu keskmine kõrgus vähenes uuritud alal vaid veidi – noored puud kasvavad kiiresti –, on lageraiel selgelt väljajoonistuv vahetu negatiivne mõju, mistõttu metsalinnustik kahaneb. See viitab, et noores metsas pesitseja ei suuda lageraiest tingitud asurkonna langust kompenseerida: sigivus ei ole piisav.

Uuringuala arvukaimad linnud on aga paigatruud, pesitsedes aastast aastasse samas metsas ja veetes kogu aasta samas piirkonnas. Kuigi noort, kümne meetri kõrgust metsa oli uuringualal palju, ei olnud lageraie tõttu muutunud elupaik enam metsalinnule sobilik. Lageraiesmiku koloniseerivad eelkõige avamaastikuliigid, näiteks talvike (Emberiza cirinella), ning hiljem võsastikus pesitsevad põõsalinnud, näiteks aed- ja väike-põõsalind (Sylvia borin, Curruca curruca).

Eelneva suve temperatuur mõjutas samuti negatiivselt lindude arvukust, mis viitab, et kuum ilm pärsib sigivust. Soojem suvi muudab eriti haavatavaks lagedal pesitsevad linnud, kellele taimestik ei paku võrreldes metsaga samaväärset varju.

Teadlaste arvates on vaja uusi säästvamaid metsandusjuhiseid, mis parandaksid metsalindude olukorda. See aga eeldab muuhulgas valdava lageraie asendamist raieviisiga, mis tagab metsa tervikliku säilimise. Oluline on tagada ka metsa vanuseline mitmekesisus, millel on vaieldamatult soodne mõju teistelegi elustikurühmadele.

Looduslike häiringutega on metsalinnud kohastunud, mitmete liikide elu võivad need isegi soodustada – tormimurru, põlengu ning muu väiksema häiringuga metsa struktuur rikastub, lisaks on vanad surnud puud olulised pesitsus-, varje- ja toitumiskohad. Lageraie aga lindudele viimati nimetatuks võimalust ei jäta, vaid vastupidi kahandab vanametsa liikide arvukust.

Uuring ilmus ajakirjas Forest Ecology and Management.