Linnuökoloog Marko Mägi sõnas, et kui Euroopas toimub kliimamuutuse tõttu erinevate liikide põhjapoole nihkumine, siis linnud pole sellise nihkega suuresti kaasa läinud. "Kui temperatuurid muutuvad põhjapool soojemaks, võiks ka linnud liikuda sellevõrra põhja poole, aga nad kipuvad soojenemisest maha jääma. Selle tulemusel ei jõua nad enam optimaalsete pesitsuskohtadeni ja sigimine kannatab," sõnas Mägi.

Rändega kipuvad eelkõige hiljaks jääma arktilistel aladel pesitsevad veelinnud. Euroopas ei toimu kliimamuutused nii kiiresti kui Arktikas, kus kevad saabub juba väga varakult. Seetõttu ei jõua linnud enam kõige sobivamal ajal tagasi, täheldas Mägi.

"Vaesed linnud jälgivad Euroopas kliimamuutuse märke. Kui nad siis ühel hetkel teele asuvad ja Teravmägedele või Gröönimaale tagasi jõuavad, siis avastavad nad, et oh sa pagan, suvi juba ammu käes. Kõige parem pesitsusaeg on juba möödas," tõi linnuteadlane näitena. Seetõttu pole Mägi sõnul sugugi haruldased juhtumid kui paljudel lindudel, kes väga hiljaks jäävad, läheb untsu terve pesitsus.

Soojad kevaded sunnivad varem pesitsema

Kuigi kliimamuutuste mõju lindude rändele ja sigimisele pole Eestis põhjalikult uuritud, on mujal Euroopas näiteks vaadeldud, kuidas mõjutab kliimamuutus lindude sigimist eraldi leht- ja okasmetsades.

"Lehtmetsades on kliimamuutused hoopis teravamalt näha kui okasmetsades. Lehtmetsades on rohkem liblikaröövikuid, keda linnud söövad, ja nende areng sõltub väga palju kevadistest temperatuuridest," tõi Mägi välja.

"Kui kevad on väga soe, tekib varakult korraga väga palju liblikaid ja linnud peavad pesitsemisega alustama suhteliselt vara. Kui nad õige aja maha magavad, tekib neil raskusi poegade üles kasvatamisega," lisas ta.

Mägi sõnul Euroopas reeglina sellist probleemi pole, sest kevaded on jahedad. Looduse areng on sellisel juhul aeglasem ja liblikaröövikuid areneb ühtlaselt pidevalt juurde. "Jahedama kevadega tulevad röövikud nagu vabrikust konveierilindilt ja neid on pidevalt olemas ehk siis pole okasmetsadel ja lehtmetsadel erilist vahet. Mida soojem kevad, seda suurem on kontrast okasmetsas ja lehtmetsas pesitsevate lindude sigimisedukuse vahel," märkis ta.

Soojad sügised ja talved ei motiveeri enam rändama

Tänavu pole lindude ränne Marko Mägi sõnul veel hoogu sisse saanud, sest ilmad püsivad suhteliselt soojana. "Kui augusti lõpus ja septembri alguses võib tavaliselt käia juba suurem ränne, siis sellel aastal pole ma suuri linnumasse üle taevalaotuse siiani liikumas näinud," sõnas linnuökoloog.

Talvitusaladele väga hilja jõudvad linnud võivad Mägi sõnul avastada, et paremad kohad on juba hõivatud – kõigile ei pruugi enam piisavalt ruumi ja toitu jaguda. Lisaks hilinemisele on paljud linnud oma rändeteekonna pikkust vähendanud või otsustanud sootuks talvituma jääda.

"Kui paarkümmend aastat tagasi oli ikkagi täiesti tavaline nähtus, et künnivaresed lendasid talveks minema, siis umbes 15 aasta eest algas selline periood, kus nad üldiselt talveks enam ei lahku," sõnas Mägi.

Pehmemate talvedega ei pea linnud enam nii kaugele rändama. Need, kes kohapeal talvega toime tulevad, saavad Mägi sõnul kevadel pesitsemises suure sigimiseelise, sest kõige paremad pesitsusalad lähevad tavaliselt just neile, kes kõige esimesena tagasi jõuavad.