Käo ja kõnnuõgija võidujooks – kes ees, see mees
Paljud linnud tunnevad ära pesas oleva võõra muna ja viskavad selle välja. Äratundmisest on kasu juhul, kui käol õnnestub salaja muna pessa poetada. Loode-Hiinas Fukangi kõrbes uuriti kas ja kuidas tunneb kõnnuõgija ära käo muna ja kas ta kaitseb end käo vastu.
Kõnnuõgija alustas pesitsemist aprillis, kuid kägu saabus mais. See tähendab, et pesitsushooaja alguses ei pea kõnnuõgija käo üle pead murdma. Sulasliigil on kaks võimalust end käo eest kaitsta: tunda ära võõras muna ja see pesast välja visata või olla tähelepanelik ning ajada kutsumata külaline pesa lähedusest minema, et sel ei tekiks võimalust oma muna poetamiseks, rääkis linnuökoloog Marko Mägi aasta linnu teadusuudistes.
Lollikindlam oleks ennetav tegevus, mis ei eelda oma muna äratundmist. Selleks tuleb aga hoida silma peal pesa ümbrusel ning ajada kägu minema kohe, kui teda piirkonnas nähakse. Konks on aga selles, et mõlemal kaitsemehhanismil on omad nõrgad küljed, n-ö tagauksed, mida kägu kasutab.
Muna eemaldamise vähendamiseks muneb kägu sulasliigi munadele sarnase mustriga muna, mistõttu on pesa omanikul keeruline vahet teha enda ja võõral munal: kui sulane on liialt ettevaatlik, kahtlustab igat muna, riskib ta ka enda muna peast eemaldamisega.
Pesa aktiivsel kaitsmisel on samuti hind, sest käo peletamiseks kulub aega ja energiat, mida saaks kasutada mõneks muuks tegevuseks, näiteks toidu otsimiseks. Lisaks võib rünnak reeta pesa asukoha teistele kiskjatele.
Seega, kui käorisk väheneb, väheneb ka tema vastu suunatud käitumise tulusus ning sulane peaks käitumisele kuluvat pingutust vähendama. On teada, et Ida-Inglismaal on 12 aasta jooksul tiigi-roolinnul käo munade eristamise võime langenud 75 protsendilt 25 protsendini.
Kõnnuõgija pesitsushooaja alguses Hiinas, mil kägu ei olnud veel rändelt saabunud, panid teadlased pesapaikade lähedusse käo, raudkulli ja tuvi mulaažid ning jälgisid õgijate käitumist. Saamaks teada, kas ja millal õgija võõra muna pesast välja viskab, pandi pessa sinine kunstmuna, mis ei sarnane kuidagi kõnnuõgija munaga.
Pesitsushooaja edenedes muutus kõnnuõgija pesa kaitsmisel üha aktiivsemaks. Samuti oli ta hooaja teises pooles käomulaaži suhtes agressiivsem, kuid sama sagedasti ründas ta ka raudkulli ja tuvimulaaže. Hilisemas pesitsusfaasis aktiivsem mulaaži ründamine võib tuleneda ka sellest, et hooaja edenedes langeb sigimisedukus ja linnud võtavad rohkem riske, et edukust suurendada.
Enne kägude saabumist piirkonda läks 44 protsendil juhtudel kõnnuõgija pesale hauduma mulaaži ründamata. Pärast kägude naasmist ründas ta aga peaaegu alati mulaaži: vaid 1,6 protsendil juhtudel ei rünnanud.
Hooaja edenedes pesast võõraste munade väljaviskamine ei muutunud. Sellest võib järeldada, et kõnnuõgija kohandab pesa kaitsmise käitumist vastavalt oludele, kuid võõrasse munasse suhtumine hooaja edenedes ei muutu.
Punaselg-õgijad, kõnnuõgija sugulased, kes pesitsevad ka meil, eemaldavad käo muna pesast 93 protsendil juhtudest. Põhja-Ameerikas elaval Ameerika õgijal on säilinud 100-protsndine oskus tunda pesas ära võõras muna, kuigi pesaparasiitidega ta koos ei ela. See oskus on vihje ammustest kontaktidest, kui liik elas koos pesaparasiitideg. Teisalt võib oskus tulla geneetilise pärandiga esivanemalt, kes elas koos pesaparasiitidega.
Kägudel oleks uuringust meelde jätta, et pesitsuspiirkonda tuleb saabuda varakult. Vähemat tasuks seda teha isenditel, kes plaanivad oma muna kõnnuõgija pessa poetada, sest siis on neil suurem tõenäosus oma geenid järgmisse põlvkonda sokutada. Sarnase nõuande saab anda ka kõnnuõgijale – hakka pesitsema võimalikult vara, sest siis väheneb tõenäosus, et kägu su pessa muna jõuab poetada.
Uuring ilmus ajakirjas Avian Research.
Toimetaja: Airika Harrik