Kägu peetakse indikaatorliigiks, sest ta viitab erinevate sulasliikide olemasolule. Samuti peegeldavad käo asurkonna muutused kliimamuutusi ning teiste lindude arvukuse muutust. Samas on kägu keeruline jälgida. Seetõttu teame vähe, kuidas elupaiga kvaliteet või selle majandamine mõjutab tema käekäiku, rääkis linnuökoloog Marko Mägi aasta linnu teadusuudistes.

Kuigi käo pesaparasitismi erinevaid tahke on uuritud vähemalt 400 teadustöös, on elupaiga aspektid jäänud siiani vaeslapse rolli. Veidi on elupaikadele tähelepanu pööratud Põhja-Ameerikas, kuid sealsed uuringud on keskendunud teistele võõraste lindude pessa munevatele liikidele. Käo eelistuste parem tundmine on aga oluline, sest käo arvukus on Euroopas kahanemas: seda vaatamata tõigale, et käo ülilmne asurkond on stabiilne.

On üldteada, et käo pesitsusedu sõltub suuresti sulasliigi võimest tunda ära käo muna. Lisaks sõltub see ka sulasliigi asustustihedusest, mis võib aga mõnel juhul käo ökolõksu meelitada. Näiteks tiigid, kus on palju roostikku ja palju sulaslinde, meelitavad ka kägusid, kuid sobimatu elupaiga tõttu on käopoegi sulasliikide pesades vähe. Kui poeg siis õnnestubki pessa sokutada, on tal tõenäosus lennuvõimeliseks kasvada väike. Põhjus võib olla suur käomunade pesast väljaviskamine või pesade rüüstamine.

Serbias uurisid teadlased käo pesitsust märgaladel, suurtel ja väikesel kanalitel ning savi kaevandamisel tekkinud tiikidel. Lindude pesi on roostikust keeruline leida, veelgi raskem käomunaga pesi. Seetõttu võttis andmete kogumine teadlastel aega 13 aastat.

Aprillist augustini otsisid teadlased roostikust rästas-roolinnu pesi, kes on piirkonnas peamine käo sulasliik. Kokku leidsid nad 1534 pesa, neist 19,7 protsendis ehk 303 pesas parasiteeris kägu. Neist 24 peas oli lausa kaks käo muna ja kuues pesas kolm käo muna. Mitu käomuna ühes pesas tähendab, et emased käod kasutavad iga võimalust oma edukuse tõstmiseks. Või siis osutub, et kägu ei suuda teise käo muna ära tunda.

Oluliselt rohkem oli käomunadega pesi suurte kanalite roostikus, kus neid leidus lausa 40 protsenti. Teistes roostikes oli käomunadega pesi umbes poole vähem. Kägude pesitsustest alla poole ehk 44 protsenti olid edukad.

Arvatakse, et käo edukuse tugitala on hea vaatluskoht – mõni põõsas, puu, elektritraat –, kust saab ümbruskonnas askeldavatel sulasliikide silma peal hoida ja kergema vaevaga nende pesa üles leida. Sellist arvamust kinnitasid ka kogutud andmed: käo parasiteerimine rästas-roolinnul sõltuski sobilike vaatluskohtade arvust: mida rohkem kohti, seda rohkem oli piirkonnas käomunadega pesi.

Küll aga ei sõltunud parasiteeritus roostiku majandamise ajast, sulasliigi pesitsustihedusest ega roostiku tihedusest. Rooalade majandamine tähendab reeglina roo niitmist, kuid ka taimestiku eemaldamist või põletamist, mida kohalikud teevad veebruaris ja märtsis.

On teada, et rästas-roolinnu pesitsemine on edukam, kui veepinna tase on keskmisel kõrgusel ega kõigu pesitsuse ajal. Vee puudumine või veetaseme suur kõikumine vähendavad roolinnu pesitsusedu. Käo edukus sõltus samuti veetasemest, nimelt oli sügava veega elupaikades käo pesitsusedukus oluliselt madalam.

Kõrge veetase teeb neljajalgsetel kiskjatel liikumise ja linnupesade leidmise raskemaks. Küll aga on linnust pesarüüsajal pesa lihtsam leida, sest see ehitatakse roos kõrgemale ja on nõnda kergemini märgatav. Uurijad nägid sageli roostikus ööhaigruid (Nycticorax nycticorax), purpurhaigruid (Ardea purpurea), väikehüüpe (Ixobrychus minutus) ja hallvareseid (Corvus cornix); samuti on madudelgi kõrge veega lihtsam pesi leida.

Lisaks on sügavas vees kasvav roog nõrk ega pruugi pesadele piisavalt tuge pakkuda. Käopojaga pesa on oluliselt raskem, kui see on vajalik sulasliigi enda poegade kasvatamiseks: halva ilmaga võib sügavas vees kasvanud roog kergemini järele anda ja pesa vette kukkuda ning poeg upub. Reeglina juhtub see pesitsuse esimesel poolel, kui roog ei ole veel piisavalt jäigaks muutunud.

Kuna vee sügavusest sõltub pesade vastupidavus, on käo ja sulasliigi edukuse tõstmiseks oluline silmas pidada veetaseme reguleerimist. Seda eelkõige aladel, kus inimene veetaset teadlikult reguleerib, näiteks laevatatavatel kanalitel. Vale sügavus tähendab liiga nõrga roo kasvamist, mis ei suuda käopojaga pesa kanda. Seega kiidavad käod heaks tegevuse, mis ei kuivenda ega ujuta üle elupaiku. Piltlikult öeldes võiks kägu kevadel roostikus kukkuda: "Hoidke veetaset keskmisel kõrgusel!"

Uurimus ilmus ajakirjas Ecology and Evolution.