Juuli lõpuks-augusti alguseks on Eestis pesitsemas käinud käod tagasiteel talvitamispaikadesse Aafrikas. Mitmed käo sulasliigid, kes oma pesas käopoja üleskasvatavad, on aga aastaringselt samas piirkonnas. Näiteks on talvel meie laiuskraadil olemas rohevint, musträstas, talvike, ohakalind, käblik, lõunapoolsematel aladel ka mustpea-põõsalind, rääkis linnuökoloog Marko Mägi aasta linnu teadusuudistes.

Kui kägu on talvel Aafrikas, ei ole sulasliigil erilist põhjust kägu karta, seda enam, et talvel Eestis linnud ei pesitse. Järelikult ei ole sulasliikidel põhjust end käostressiga vaevata, sest pole pesa, mida käo salaplaanide eest kaitsta. Aga mis juhtub, kui lind kuuleb talvel käo kukkumist?

Poolas tehti katse, kus talvel mängiti talvitavatele lindudele käo kukkumist. Esmapilgul üsna tobe katse ei ole siiski pelgalt teadlaste viis vaba aega veeta või linde lollitada, vaid üks võimalus saada selgust, kuidas ohule viitavaid signaale tõlgendatakse ning kas ja kuidas reaktsioon ohule ajas muutub.

On teada, et kevadel on sigimiseks valmistuva linnu keha füsioloogiline seisund – pean silmas erinevate suguhormoonide hulka veres, mis mõjutavad ka käitumist – sootuks teine kui talvel, mistõttu on tõenäoliselt kevadel ka rektsioon käo kukkumisele ergum. Talvel on aga lind energiasäästu režiimil ja kuna talvel kägu ei ole, ei tohiks ka käo kukkumine neis erilist elevust tekitada.

Teadlased lasid talvel kõlarist lindudele käo kukkumist ja kaelustuvi häälitsust. Nas jälgisid, kuidas sajakonna meetri raadiuses lindude käitumine või häälitsused muutusid. Kaelustuvi häält oli vaja kontrollimaks, kas linnu häälitsus kui selline ei põhjusta reaktsiooni, sest kaelustuvi ei ohusta kuidagi talvitavaid linde. Reeglina reageeris vaid üks lind korraga, vaid neljal korral 230-st katsekorrast reageeris rohkem kui üks lind.

Lõpuks oli teadlastel andmed 846 linnu rektsiooni kohta 49 erinevast linnuliigist. Kõige sagedamini reageerisid talvel kõikjal tavaline rasva- ja sinitihane, kuid ka pasknäär. Käo sulasliigid reageerisid oluliselt sagedamini kukkumisele kui kaelustuvi häälitsusele. Sama seos ilmnes ka liikide puhul, kelle pessa kägu oma mune ei poeta.

Rektsioon ise oli nõrk – ükski lind ei lähenenud kõlarile. Ilmselt seetõttu, et lindudel ei olnud kurni, mida peaks käo eest aktiivselt kaitsma. Siiski sai selgeks, et linnud reageerivad ka talvel käo kukkumisele: käo sulasliigid oluliselt sagedamini kui mittesulased. Ilmastikuolud, mis võivad talvel suuresti erineda, ei mängi seejuures olulist rolli.

Käo sulasliikide sagedasem reageerimine kukkumisele näitab, et reaktsioonil on bioloogiline sisu – seda võidakse tõlgendada ka talvel ohuna. Või siis näitab see, et evolutsiooni jooksul on käo kukkumine sulasliikidele piltlikult öeldes nii tugevalt pähe raiutud, et vallandab rektsiooni ka oludes, kus see vajalik ei ole, n-ö igaks juhuks, sest mine kägu tea.

Looduses on linnu suurim oht langeda kiskja saagiks, kuid evolutsioonilises mõttes on suur ka oht oma pesas võõras poeg üles kasvatada, sest isendi enda geenid järgmisse põlvkonda ei jõua.

Tegu on esimese omataolise uuringuga, mistõttu ei ole tulemusi millegagi võrrelda. Võimalik, et sulasliigil säilib pesitsushooajast võime tajuda ka talvel käo kukkumist ohuna. Seda kinnitab tõik, et sulasliigid reageerisid oluliselt sagedamini kui mittesulased.

On ka teada, et lind, kes on kunagi kohtunud spetsiifilise ohuga, näiteks käoga, võib seda mäletada kogu ülejäänud elu. Seetõttu võidakse tõlgendada väiksematki signaali, isegi ajal, mil ohtu tegelikult läheduses ei ole, potentsiaalse ohuna. Sageli antakse sel puhul alarm, mis hoiatab ka teisi linde.

Uurijatele oli veidi üllatav, et ka mõned mittesulasliigid reageerisid käo kukkumisele, näiteks rasva-, sini- ja sabatihane, põldvarblane, pasknäär, roohabekas, raudkull ning puukoristaja. Võimalik, et tegu ongi ülekanduva mõjuga, mis jõuab nendeni läbi teiste lindude ärevuse.

Teadlased on tulemuste üldistamisel tagasihoidlikud, sest Poolas ei talvita väga palju käo sulasliike. Seniste järelduste kinnitamiseks oleks vaja korrata sama katset lõunapoolsetel aladel, kus on talvitamas rohkem potentsiaalseid käo sulasliike.

Uurimus ilmus ajakirjas Scientific Reports.