Uuringu tulemusena saab tõdeda, et inimmõju vaesustab linnustiku mitmekesisust. See omakorda võib suurendada ökosüsteemi haavatavust ning nõuda piirkonnapõhiselt kiireid ja tõhusaid looduskaitselisi otsuseid, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi ajaveebis Linnuvaatleja.

Inimene on sihilikult levitanud endale meelepäraseid liike, mida on ajaloos nimetatud koguni looduse rikastamiseks. Liike on erinevatesse piirkondadesse sisse toodud näiteks kahjuritõrjeks või kaubitsemiseks, aga ka näiteks hanelisi küttimiseks.

Inimese kaasabil on tuntud võõrliikideks kujunenud kodutuvi, koduvarblane, kuldnokk, kaeluspapagoi, maina-kuldnokk, faasan, mandariinpart ja tulipart. Samas on piirkonniti looduslike lindude seas liike, kes on ohustatud. Sellised on näiteks ruiklased, kellest Eestis elavad rooruik, rukkirääk, lauk, tait, täpik- ja väikehuik. Üldjuhul on suured ja aeglaselt sigivad linnud ohustatud suurema tõenäosusega.

Praeguseks on vaid üksikutelt saartel leitud linnuliikidest väljasurnud ligikaudu kaheksa protsenti, maismaal oluliselt vähem ehk 0,002 protsenti. Kas on võimalik, et mandriliigid on saanud lihtsalt ajapikendust, ja saartel elanud liigikaaslastega sama saatus ootab ka neid? Iga liigi väljasuremise eetilise küsimuse vaates on oluline mõista kirjeldatud suuri muutusi: nii ökosüsteemide talitluste prognoosimiseks kui ka seeläbi inimeste heaolu tagamiseks.

Võõr- ja ohustatud liikide globaalset andmestikku analüüsides võrdlesid ökoloogia ja maateaduste instituudi teadlased linnustiku mitmekesisust üleilmselt. Analüüsimiseks koondati 8143 linnuliigi morfoloogilised mõõtmed: noka suurus ning jooksme, tiiva ja saba pikkus, kehakaal jmt. Samuti koondati elukäigu tunnused: kurna suurus, kurnade arv aastas, haudevältus, eluiga, lennuvõimestumise iga, muna mass jmt. Viimaks koguti kokku liigi fülogeneetiline ehk põlvnemise teave – kõik need tunnused iseloomustavad lisaks linnustiku taksonoomiale ka selle talitlusse ja põlvnemisse puutuvat mitmekesisust.

Liikide väljasuremise tõenäosus määrati aga rahvusvahelise punase nimestiku järgi. Võõrliikide andmebaasile tuginedes määrati 802 võõrlinnuliigi esinemine maailma 281 piirkonnas.

Selgus, et vaatamata võõrliikide lisandumisele, langeb looduslike ohustatud liikide välja surres kohalik liigirikkus kuus protsenti. Keskmiselt tähendab see ligikaudu 25 linnuliigi kadumist ühest piirkonnast.

Lindude morfoloogiline ehk kehaehituse mitmekesisus kahanes kaks, elukäigu mitmekesisus ühe ja fülogeneetiline mitmekesisus neli protsenti. Trendid erinesid piirkonniti: Euroopas ja Okeaanias vähenes võõrliikide lisandudes liigirikkus vaid natuke ning erinevate elukäikude ja morfoloogiline mitmekesisus kohati isegi kasvas. Seevastu Aafrikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas oli mitmekesisuste kadu märkimisväärne.

Piirkondadevahelisi erinevusi selgitab just võõrliikide rohkus. Kui Aafrika, Aasia ja Lõuna-Ameerika regioonidesse on keskmiselt lisandunud vastavalt üks, neli ja kaks võõrlinnuliiki, siis Euroopa, Põhja-Ameerika ja Okeaania regioonidesse vastavalt üheksa, neli ja 15 liiki.

Sellele vaatamata aga kahanes Aasias, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas linnurikkus eeldatust suuremal määral ning Euroopas ja Okeaanias eeldatust vähemal määral. Veidi vähem kahanes see Põhja-Ameerikas. Nimetatud piirkondades kahanes oodatust rohkem just morfoloogiline ja fülogeneetiline mitmekesisus.

Liigilise koosseisu muutus võib põhjustada linnustiku liigirikkuse vähenemise kogu maailmas, sest ohustatud liike on palju. Veelgi enam – linnustiku vaesumine ei ole juhuslik, vaid ebaproportsionaalselt sagedamini surevad välja liigid, kel on oma ökosüsteemis unikaalne roll ja kel on vähe lähedasi sugulasliike.

Võõrliigid ökosüsteemi muutusi ei leevenda, sest suur osa võõrliikidest on kohaliku linnustikuga sarnased. Pigem tuleb võõrliikide levikut piirata. Samuti tuleb kaitsta oma talitluselt ning fülogeneetiliselt unikaalseid kohalikke liike, kes tagavad linnukoosluste toimimise ja mitmekesisuse.

Oluline on teadusuuringust saadud teadmiste vaates silmas pidada, et ohustatud liikide kadumisel on maailma linnustikule olulisem mõju kui võõrliikide lisandumisel, sest liikide väljasuremine mõjutab kõiki mitmekesisuse näitajaid. Ohustatud liikide kadumine ei vii sealjuures mitte ainult ökoloogilise funktsionaalsuse vähenemiseni, vaid vähendab ka evolutsiooni võimalusi tulevikus sealsetele oludele sobivate uute liikide tekkimiseks. Sellel on aga omakorda väga oluline, kuid paraku pikaajaline mõju meie planeedi ökosüsteemide stabiilsusele ja vastupidavusele.

Uuring ilmus ajakirjas Ecology Letters.