Kuidas näeb käo sulasliik pessa ilmunud võõrast muna? Mille järgi üldse lind aru saab, et pessa on ilmunud võõras muna? Aimu võib saada munade arvust, muna suurusest või värvist, rääkis linnuökoloog Marko Mägi aasta linnu teadusuudistes.

Mune linnud loendada ei oska: vähemalt ei ole teadlastel selle kohta laialdast teadmist. Kuigi käo muna on reeglina mõnevõrra suurem sulasliigi munast, ei ole ka suurus määrav. On teada, et linnud lausa eelistavad enda munast suuremat muna, sest muna suurus viitab, et sellest sirgub suur ja tugev poeg. On ka teada, et muna paremaks varjamiseks muneb kägu sulasliigi munamustriga sarnase muna. Värvi ja mustri tajumisel on aga oluline roll valgustingimustel.

Inimese värvitaju on püsiv. See tähendab, et tema aju teeb korrektuure sõltuvalt valgusoludest ja nii tajub inimene objekti värvi alati suhteliselt sarnaselt. Kui inimesel sellist võimet ei oleks, näeks ta maailma sarnaselt fotoaparaadile. Näiteks keskpäeval tehtud fotole jääb valge pall valgena, päikeseloojangul aga kollaka või punakana. Inimene näeb samas palli sõltumata valgustingimustest siiski valgena, sest inimaju teeb värvitajus korrektuuri.

Lindude värvitaju on uuritud omajagu ja seetõttu on teada, et linnud on loomariigis väga head värvide nägijad. Siiski pole päris hästi teada, kas ka lindude aju korvab värvide nägemist. Kui jah, siis võiks sellest olla abi võõra muna tuvastamisel.

Evolutsiooniline võidujooks käo ja sulaslinnu vahel on lõputu. Selle tulemusel on käo munamuster sageli väga sarnane sulase munakirjaga. Seetõttu ei suuda sulane omakorda võõrast muna ära tunda. Mõnel juhul on käod aga läinud liiale ja nende muna on selgelt liiga tähniline või liiga värviline. See teeb muna äratundmise sulaslinnule lihtsamaks – muidugi eeldusel, et sulase värvitaju võimaldab selliseid erinevusi märgata.

On teada, et linnud suudavad võõra muna pesas ära tunda veel üsna hämaras, kuid mitte päris pimedas. Lindude pesad on erinevais paigus: mõned on hästi valgustatud, teised peidulisemad, mõned hämaras õõnsuses. Kui õõnsuse ava on piisavalt suur, suudab kägu muneda ka õõnsuses olevasse pessa.

Üks selline käo ohver on lepalind. Tšehhis on üks uurimisala, kus käod parasiteerivad neljas protsendis pesakastides pesitsevate lepalindude pesades. Pesakasti ava läbimõõt on seal seitse sentimeetrit, mistõttu on käol suhteliselt lihtne oma muna pessa poetada.

Teadlased panid pesakasti lepalinnu pessa valge muna, mis oli käomuna suurune ja mille valguse peegeldamise omadused olid sarnased lepalinnu enda munale. Eelnevatest katsetest on teada, et valget muna ei eemalda lepalind pesast alati, kuid aeg-ajalt seda siiski tehakse.

Pesakasti paigaldati ka LED-valgustid, mis muutsid pesakasti hämaruse üldfooni. Nii otsiti vastust küsimusele, kas võõra muna pesast välja nügimine sõltub valgustingimustest. Valgust muudeti pruunikamaks, sinakamaks või valgemaks.

On teada, et päevavalguses suudab lepalind enda ja võõrast muna eristada. Reeglina eristab ta selliseid mune, mis on tema enda säravsinistest munadest pruunikamad. Samas lepib lepalind käomunaga, mis on ta enda munast sinakam - sama trendi on täheldatud ka mitmetel teistel sulasliikidel.

Tulemusena leiti, et võõra muna pesast välja nügimine ei sõltunud õõnsuse valgustusest: seda tehti üheksal kuni 20 protsendil juhtudest. See viitab, et ka lepalind näeb värve alati ühtmoodi. Kuidas värvitaju korvamine füsioloogiliselt käib, ei ole üheselt selge. Küll aga on selge, et linnu silm kohaneb nii valgustingimuste kui ka pesa taustavärviga.

Kuigi uuritud lindude hulk oli suhteliselt väike, on tulemused sarnased eelnevate lepalinnu põhjal tehtud uuringutega. See lisab kindlust, et tegu ei ole juhusega. Värvide nägemine ja tajumine ei ole küll evolutsioonilises võidujooksus ainus , kuid siiski üks oluliseima tähtsusega tegur, mille saladust teadlased jätkuvalt lahendavad.

Uuring ilmus ajakirjas Journal of Vertebrate Biology.