Rändlinnul on oluline naasta pesitsuspaika ajaks, kus looduse areng jõuaks poegade kasvatamise hetkeks sinnamaani, mil süüa on palju. See kehtib ka käo kohta, rääkis linnuökoloog Marko Mägi aasta linnu teadusuudistes.

Küll aga on käole lisaks oluline jõuda pesitsusaladele ajal, mil pesitsevaid sulasliike on ümbruskonnas palju. Nii on käol võimalik oma muna poetada võimalikult paljudesse pesadesse. See tähendab, et edukaks sigimiseks peab kägu jõudma pesitsusalale hiljemalt hetkel, kui sulasliigid on pesad valmis saanud ja esimesi mune munemas.

Senised käo ja tema sulasliikide rändeuuringud on pööranud tähelepanu nende rändelt naasmise ajastusele. Käo edukus sõltub aga sellestki, kui palju on looduses temale sobilikku toitu. Kevadilmade muutudes muutub käo toiduks olevate putukate ilmumine, sest putukate areng ja rohkus sõltub otseselt temperatuurist – mida soojem kevad, seda kiiremini putukad ilmuvad.

Viimase 36 aasta rändelt saabumise andmestik (1988–2023) näitab, et Tatarstanis on kägu (Cuculus canorus) ja taigakägu (C. optatus) hakanud kevadrändelt naasma üha varem. Nende sulasliigid on aga hakanud naasma veelgi varem, mis võib tähendada, et käod magavad parima pesitsusvõimaluse maha – ajaline nihe nende ja sulasliikide vahel muutub liiga suureks.

Sellist nähtust nimetatakse fenoloogiliseks nihkeks. Kägude toiduobjektide ilmumine on kevadel samuti oluliselt varasemaks nihkunud, kui kägude rändelt naasmine. See viitab, et kiirest kliimamuutusest tingituna ei pruugi käod sigimist ajastada enam soodsale ajale. Sellel võib aga olla kaugeleulatuv mõju mitmetele liikidele: mitte ainult kägude, vaid ka nende sulasliikide arvukusele.

Seetõttu on oluline teada, kas kliimamuutustest tingitud liikidevahelised fenoloogilised nihked toimuvad sünkroonselt või mitte. Käod elavad reeglina troopikas, põhjapoolkeral pesitsevad neist üksikud liigid ja needki käivad talvitamas troopikas. Kägu ja taigakägu on selliste nihete uurimiseks sobilikud liigid, sest kägu talvitab Aafrikas ja naaseb Tatarstani rändelt varem kui taigakägu, kes talvitab Kagu-Aasias ja Austraalias.

Oma osa mängib pesitsusalale jõudmise ajastamisel talvitamiskoht ja sealne kliima – kui üks liik talvitab pesitsuskohale lähemal, võivad ka teele asumist määravad signaalid ajas erineval kiirusel muutuda. Samuti on võimalik, et kaugemalt teele asujad saabuvad liiga hilja või liiga vara.

Tatarstani andmetest selgub, et mõlemad käoliigid ja nende sulasliigid on viimastel aastail, eriti sellistel, mil aprill on soe, rändelt saabunud üha varem. Seejuures on sulasliikide rändelt naasmine oluliselt kiiremini varasemaks nihkunud kui kägudel. Aastate jooksul on kägude rändelt naasmise asünkroonsus võrreldes sulasliikidega süvenenud.

Sulasliikide saabumine pesitsuspiirkonda seostus putukate ilmumisega, kes on samuti viimastel aastatel oluliselt varem tegutsema asunud, sest kevadsoojad saabuvad varem. Kägu saabus rändelt ajal, mil ilmusid ka esimesed maipõrnika vastsed, kes on kägude peamine söök. Taigakägu saabus aga nädal hiljem.

Seega, kliimamuutus ei põhjusta ainult ühe liigi fenolooglist nihet, vaid sel on mõju liikide ökoloogilistele suhetele. Kägude mahajäämus sulasliikidest tähendab, et nad ei suuda sammu pidada ei sulasliikide ega toiduobjektiga. Liigile, kelle sigimisedu sõltub täielikult sulasliigist, võivad sellisel nihkel karmid tagajärjed olla: nii indiviidile kui ka asurkonnale.

Linnud võivad rändele asumiseks kasutada märke keskkonnast ja sisemist kella. Ometi näitavad Tatarstani kägude andmed, et nad kas ei suuda keskkonnamuutusi jälgida, muutusi ei ole talvitamisaladel, või jääbki nende sisemine kell pidevalt ajas maha. Ühel hetkel jääb nende sisemine kell juba nii palju maha, et nad jäävad evolutsiooni hammasrataste vahele. Võib-olla on see ka üks põhjus, miks mõlema käoliigi arvukus on kahanemas.

Kägude mahajäämus on hea uudis sulasliikidele – liigid, kes suudavad nihet kägudega enim suurendada, langevad harvem käo ohvriks ja saavad teiste sulasliikidega võrreldes edu. Meil pesitsevatest liikidest on sellised näiteks metsvint, lepalind, metskiur, linavästrik, salu- ja mets-lehelind.

Uuring ilmus Kuningliku Seltsi toimetistes.