Aasta lind on tänavu kägu, kes on pesaparasiit ehk ta muneb oma munad teiste pesadesse. Tallinna Ülikooli teadur Elle-Mari Talivee rääkis Vikerraadio saates "Huvitaja", et kägu teab ilmselt ka iga eestlane kasvõi tema hääle järgi.

Sageli tekitab kägu ja tema kuulmine inimestest seejuures ebalust, sest pärimuse järgi kukub lind surma. Käo kukkumise järgi ennustatakse eluea pikkust, pöördudes linnu poole küsimusega: "Kägu, kägu, mitu aastat ma elan?" Mõnikord küsisid tüdrukud käolt lisaks seda, mitu suve on jäänud neil pruudiks saamiseni.

Vanasõna ütleb ka, et hommikul on hoolekägu, lõunal leinakägu ja õhtul õnnekägu. "See on minu meelest rahvapärimuste juures tore, et kui sa oled valmis käoga kohtumiseks, saad need ennustused enda kasuks tööle panna. Mina küll ei kuule kunagi leinakägu, mul on kas pikk hommik või on juba õhtu alanud," rääkis Talivee, kuidas alati võib lindu petta.

Eesti Ornitoloogiaühing ja Eesti Rahvaluule Arhiiv kutsuvad inimesi üles jagama meenutusi kohtumisest käoga, uskumusi kukulinnust ja lugusid käokelladest. "Lisaks käo eluviiside uurimisele ja tutvustamisele tekkis meil huvi, millised on inimeste reaalsed kokkupuuted käoga ning millised uskumused käo kohta tänapäeval levivad," selgitas Talivee. 

Käost rääkides ei saanud nad meeskonnaga üle ega ümber ka käokelladest, mistõttu lisaks tavapärastele käovaatluste kogumisele otsustati korraldada käokellade loendus. "See ajab meid natuke ennast ka naerma," lausus ta. Käokellade kohta ei ole palju uurimusi tehtud.  

Talivee sõnul tahaksidki nad teada, kas käokelli on veel üldse kodudes alles. Ta meenutas, et temal oli lapsena käokell kodus ja neil oli keelatud kägu ärritada. "Kui vanemaid kodus ei olnud, siis me ikka salaja kutsusime käo välja. Mis siis, et täistund ei olnud käes," sõnas ta.  

Kus esimene käokell tehti, ei ole täpselt teada. Ilmselt pärineb tava Edela-Saksamaalt Schwartzvaldist. Esimene käokella lugu pandi aga kirja 17. sajandi alguses. "Sellist traditsiooni, et mingi põnev asi käib kellast välja, on varem ka olnud, aga millal see käoks muutus, seda ei tea. Eks see siia baltisaksa kultuuri kaudu tuli. Saksamaal oli vahepeal tava, et käokellad olid raudteejaamades," rääkis Talivee.

Käokella kohta on Talivee sõnul samuti palju ütlemisi ja nalju. "Üks on see, et kui ütleme "kell kukub", siis peame silmas, et mingi tähtaeg jõuab kätte. Ma arvan, et see on seotud käokellaga," lausus Talivee. Kelli on uhkemaid ja lihtsamaid – peaasi, et kägu välja tuleks.

Kui lugeda kirja pandud pärimust, siis on Talivee sõnul on rahvas käo juures tähele pannud igasuguseid nüansse. Vanarahvas on näiteks teadnud, mida lind sööb ja mis hääli ta veel teeb. Kägu ei tee pelgalt kuku.

Talivee isiklik lemmik pärimus kõneleb sellest, miks kägu jääb vana kalendri jaanipäeva paiku vait. Juba vanarahvas otsis selgitust, mida ta pärast teeb. Poegi ta ju ei kasvata, sest seda teevad teised linnud tema eest. "Kuna käol on põnev mimikri ehk ta näeb välja nagu röövlind, siis vanarahvas otsustas, et kägu läheb kulliks. Esimese suve poole ta kukub ja ennustab õnnelikke asju ka, ta ei ole ainult õnnetuse lind. Teise poole tegutseb ta aga kullina ning murrab kanu ja jäneseid. See on minu lemmik käo uskumus," sõnas Talivee.