Linnuökoloog Marko Mägi selgitas, et kägusid on maailmas mitusada liiki. Eestis kohtab vaid üht kägu, kelle ladinakeelne nimi on Cuculus canorus. Eluviisilt on kägu pesaparasiit, mis tähendab, et ise ta pesa ei tee, vaid emane kägu poetab muna teise liigi pessa, et oma vanemlikud kohustused teiste kanda jätta. Käomuna on Mägi sõnul sulasliigi munadega sarnane ning seetõttu ei ole lihtne käo ja oma muna eristada. Küll aga suudavad seda juba kogenud pesitsejad.

Käopoeg areneb munas kiiremini kui lindudel tavaliselt kombeks ja nii koorub ta sageli esimesena. "Selleks, et kindlustada oma kasuvanemate täielik tähelepanu, on käopojal evolutsiooni jooksul tekkinud omapärane käitumine – ta viskab veel koorumata munad või koorunud pesakaaslased pesast välja. Selleks nügib ta neid seni, kuni nad on tema turjal tiibade vahel ja seejärel tõukab üle serva," selgitas Mägi.

Linnuökoloog rääkis, et käol on mitmeid sulaseid, kes tema poegi kasvatavad. Sageli on need avamaastike või roostiku linnud – kohad, kus käol on eemalt lihtsam lindude tegemisi jälgida ja võimalikke pesi tuvastada. Sügavalt metsast kägu ei leia. Sageli on sulasteks linavästrik, punarind, hall-kärbsenäpp, sookiur, roolinnud, kuid kokku on leitud käomune üle 300 linnuliigi pesast.

Miks kägu seda teeb ja ta ise poegi ei kasvata? See on Mägi sõnul huvitav küsimus ja tema teada ei ole sellele ühest kindlat vastust. On mitmeid teooriaid, kõigi nende puhul tuleb minna tagasi miljonite aastate taha, kui pesaparasitism välja kujunes. "Ühe selgituse kohaselt on tegu juhusega: esimesed käod juhtusid munema nii-öelda kogemata valesse pessa ja kuna teised liigid ei osanud sellist sigadust oodata, siis oli selline sigimisstrateegia edukas ja levis. Tänaseks on siiski sulasliikidel omad nõksud välja kujunenud," lausus ta.

Juhusliku evolutsioonilise nii-öelda apsaka vastu räägib aga tõik, et pesaparasitism on lindudel (ja ka teistel organismidel) tekkinud evolutsiooni jooksul eri linnurühmadel korduvalt. Seega on Mägi sõnul keeruline pidada seda juhuseks, pigem on tegu ühe alternatiivse sigimisstrateegiaga loomariigis.

"Selline sigimisviis ei ole siiski laialt levinud, sest kui kõik üritaks nõnda sigida, siis ei oleks sel suuremat tulu – tulusam oleks ise oma järglasi kasvatada. Võib näida, et käo elu on muretu, kuid kägu peab siiski pingutama, et oma pojad võõrasse pessa poetada," märkis loomaökoloog.

Esiteks on keeruline sulasliigi pesa leida. Teiseks peab ta sellele ligi pääsema ajal, kui sulaseid lähedal pole, sest vahele jäädes on suur tõenäosus, et käomuna pesast välja visatakse. Kolmandaks peab kägu lootma, et ta satub kogenematute pesitsejate peale, kes ei suuda enda ja võõrast muna eristada, sest käomuna on veidi suurem, ning lähtuvad põhimõttest, et kõik munad pesas on minu omad.

Seega vastab väide tõele.