Eelmisel nädalal Tartu Ülikooli mobiilsusuuringute doktorandi Elise Jaloneni sulest ilmunud artikkel "Autojuht ei hakka ratturiks üleöö" tõi välja mitu olulist tegurit, mis pidurdavad autojuhtide muutumist rattakasutajaks. Kesksete elementidena tõi ta välja kodu ja töö vahelise distantsi, soosiva ümbruskonna ning enesekindluse, et üleüldse rattaga sõita. 

Kasutan Jeloneni algatatud mõttelõnga võimalusena arutleda veidi pikemalt viimase teguri ehk rattakasutaja kindlustunde üle. Teen seda toetudes Tallinna Ülikoolis peagi lõppeva uurimisprojekti VELOCARE tulemustele, mille jooksul keskendusin 13 Tallinna ema rattasõidukogemustele. Projekti raames viisin läbi intervjuud ja kasutasin ka GoPro kaameraid, et jäädvustada rattasõidu vahetud kehalised kogemused. Tahtsin sel moel välja selgitada, miks eelistavad mõned emad transportida rattaga nii oma lapsi kui ka teha sellega muid igapäevakäike ja millised emotsioonid sellega kaasnevad.

Alustuseks tuleb mainida, et 11 leibkonnal 13 oli kodus üks või isegi kaks autot.  Ent mitme osaleja sõnul kasutas seda eelkõige nende meespartner või kasutasid nad autot vaid nädalavahetuse sõitudeks ja suuremateks ostudeks. Samuti olid enamik osalejaid enda sõnul oma liikumistega paindlikud: nad kombineerisid jalgratast vajadusel rongisõiduga või asendasid selle jalutuskäiguga, sõitsid ühistranspordiga või kasutasid autot.

Lühidalt, kuigi mitme osaleja enesekuvand peegeldas eelkõige rattakasutust, ei puudunud nende igapäevasest praktikast ka teised liikuvusvormid, sh autosõit. See tähendab, et rattur ei ole ilmtingimata vaid rattur, samamoodi nagu autojuht ei ole vaid autojuht. Ometi tundub aga meedias vastu vaatava polariseerunud debati põhjal, justkui need kaks kategooriat teineteist välistaksid.  

Naasen siinkohal Jaloneni poolt välja toodud tõdemuse juurde, et suures joones piirab rattasõitu inimeste ebakindlus. Soovin välja tuua, et linnas ei sõltu liikuja enesekindlus vaid tema enda oskustest või teda ümbritsevast infrastruktuurist, vaid ka tema soost ning liikluskultuurist ja -hierarhiast. 

VELOCARE projekti raames tehtud intervjuud ja tundide viisi kogunenud videomaterjal naiste rattasõitudest Tallinnas näitasid selgelt: rattasõidu edendamiseks ei piisa vaid eraldatud jalgrattaradadest, vaja on ka hoolivamat liikluskultuuri.

Paraku kirjeldasid mitmed osalejad oma isiklikke kokkupuuteid liiklusraevuga. Nad mainisid nii verbaalset sõimu ja keskmise näpu viibutamist kui ka auto mootori tuuritamist, lähedalt möödumist ning ühel korral ka seda, kuidas autoga jalgrattatee blokeeriti. Tuleb mainida, et kõigil juhtudel valas naisratturi peale raevu välja meesautojuht. 

Seega on ka sugu oluline tegur, mis mõjutab, kas ja kuidas me liigume. Naiste osakaal jalgrattakasutajatest on ehk Madalmaad kõrvale jättes meestest väiksem üle maailma, sh Tallinnas. Seda saab põhjendada nii naiste tugevama ohutundega kui ka nende suurema vastutusega igapäevases hooletöös ja laste sõidutamise eest. See muudabki rattasõidu kohati vaevarohkeks.

Mitmete välismaal läbiviidud uuringute põhjal langevad naised liikluses ka tihedamini raevu või seksuaalse ahistamise ohvriks, mis omakorda seletab naistes pesitsevat suuremat ebakindlustunnet. 

Kui autod ja kaubikud pargivad järjekindlalt ning karistamatult jalgrattaradadel ja kõnniteedel, ei soosi liikluskultuur aktiivset liikumist. See suunab inimesed neljal rattal veerevasse metallkookonisse, või suurendab ratturite vimma autojuhtide vastu. Kui naisrattur  väldib lapsega auklikku kõnniteed ja liikleb autoteel ning saab autojuhi sõimu ja lähedalt möödasõidu osaliseks,  pole liikluskultuur mõistev ega hooliv. Vastupidi, see saadab sõnumi, et ainus viis end turvaliselt tunda ja lapsi kasvatada on aktiivsest liikumisest loobuda. 

Liikluskultuur ei muutu üleöö. Vajame selle parandamiseks positiivseid eeskujusid ja erinevatele sihtrühmadele suunatud kampaaniaid ning programme. Näiteks on vaja tõhusamat kiirusjärelvalvet ning karmimat suhtumist seaduserikkujatesse eriti lasteasutuste ümbruses. 

Nõustun Jaloneniga, et kõik ei pea ega saagi ratta selga istuda. Samamooodi pole eesmärk kõiki autosid tänavalt minema ajada. Küll aga peame liikuma selles suunas, et ka autota liikujad tunneksid end tänavatel kindlalt ja kaitstult.