Võtame esimeseks näiteks oskuse saada hakkama arvutiga või osata selle abil infot otsida.

Kümmekond aastat on räägitud sellest, et nii lastele kui täiskasvanutele tuleb õpetada erinevate arvutite ja digivahenditega hakkama saamist. See on aga viinud olukorrani, kus lapsed on sageli harjunud väga lihtsate rakendustega, mis võimaldavad teha pilti ja teksti ning seda kergesti Instagramis või Facebookis avaldada, aga keerulisema infootsingu või sisuloomega nad toime ei tule.

Sirje Virkuse, Tallinna ülikooli digitaaltehnoloogia instituudi professori sõnul näitavad uuringute tulemused, et “digitaalsed pärismaalased” oskavad kaasaegset tehnoloogiat kasutada, aga kui neil on vaja informatsiooni leida, satuvad nad tihti hätta, sest ei oska eristada kvaliteetset infot ebakvaliteetsest.

Võib-olla räägitakse tänapäeva ühiskonnas natuke liiga palju digioskustest, mis on ainult tehnoloogiaga seotud ja jäetakse kõrvale sisu aspekt, mida käsitleb infopädevus, leiab Virkus.

“Oluline pole ainult tehnoloogiapädevus, vaid see, et selle tehnoloogiaga ka midagi mõtestatult teha osataks.”

Võtame teiseks näiteks raamatukoguhoidjad.

Stereotüüpne pilt raamatukoguhoidjast kui raamaturiiulite vahel kataloogidega askeldavast tagasihoidlikust krunniga naisinimesest on samuti aegunud,

Tegelikult puutuvad kõik inimesed kokku info ülekülluse probleemiga. Tegu pole uue nähtusega – sellele juhtis tähelepanu juba 1950. aastatel saksa sotsioloog George Simmel. Sirje Virkus räägib, et info üleküllus on isegi põhjustanud haiguse, mida tähistatakse terminiga infoväsimuse sündroom (information fatigue syndrome/IFS) või info ülekülluse sündroom (information overload syndrom/IOS). Seega on tehnoloogia kiire areng muutnud meie elu ja töö märksa kiiremaks ja stressi tekitavaks.

“Tegelikult on just infotöötajad need, kes saaksid siinjuures aidata ja stereotüüp, et raamatukoguhoidja on halli riietatud prillide ja krunniga tädi – ma arvan, et see on aegunud stereotüüp, mis tänapäeval enam ei kehti.” Just raamatukoguhoidjad ja infotöötajad on need, kes suudavad aidata infoküllases ühiskonnas korda luua ja olulist informatsiooni ebaolulisest eristada.

Sel nädalal Tallinnas toimuval rahvusvahelisel infokirjaoskuse konverentsil on üks peaesineja Carol Kuhlthau, 78-aastane vanaproua, kes avaldas 1991. aastal mudeli selle kohta, kuidas inimesed infot otsivad.

Kuigi vahepeal on tehnoloogia ja interneti areng teinud inimestele kättesaadavaks mitu korda suurema hulga informatsiooni, on Carol Kuhlthau uuringutel tuginev mudel jätkuvalt ajakohane ja paljude uuringute aluseks. Kuidas see nii on – kas infootsingus pole siis põhimõttelisi muutusi toimunud?

Sirje Virkus selgitab, et infoteadlaste hulgas on mitu koolkonda. Ühed on uurinud info hankimist (inglise keeles information seeking), teine koolkond jällegi infootsingut arvuti abil (inglise keeles information retrieval). Kolmas kogukong teadlasi tegeleb aga infopädevuse uurimisega.

“Carol on selline huvitav näide, kes viib kokku kõik need kolm koolkonda. Ta on üks väheseid uurijaid, kes ühendab nende erinevate uurijakogukondade piirid.” Carol Kuhlthau välja töötatud infootsingu mudel vaatab infootsingut nii tunnetuslikust kui emotsionaalsest aspektist ning on sellega infopädevuse valdkonnas üks tsiteeritumaid autoreid.

Võtame kolmandaks näiteks ülikooli.

“Kui vanade õppimismallide kohaselt edastasid õppejõud teadmisi ja tudengid väljendasid nende omandamist neid eksamil taasesitades, siis nüüd on õppimiskäsitlus muutunud ja see tähendab, et üliõpilased peavad ise informatsiooni otsima, analüüsima ja hindama ning seetõttu nad peavadki olema infopädevad,” selgitab Sirje Virkus.

Üha rahvusvahelisemaks ja elukestvaks muutuva õppega saavad aga ülikoolipingis kokku väga erineva vanuse, kultuurilise tausta ja erinevate digipädevustega inimesed.

Koos õpivad nii “digitaalsed pärismaalased” ehk need, kel on terve oma teadliku elu jooksul olnud võimalik kasutada internetti ja digiseadmeid, kui ka n-ö digitaalsed immigrandid ehk inimesed, kes on pidanud info- ja digipädevused omandama hiljem, näiteks täiskasvanueas. Kas nende õpetamine on kuidagi väljakutse ka õppejõududele?

“See on väljakutse küll ja minu puhul on see veel eriti suur väljakutse, sest alates 2007. aastast olen õpetanud rahvusvahelisel digitaalraamatukogunduse ühisõppekaval, mis tähendab, et meil on õppurid kogu maailmast. Mul istuvad samas klassiruumis üliõpilased Aafrikast, Aasiast, Ladina-Ameerikast ning Eestist ja Euroopast.”

Selles klassiruumis tuleb Sirje Virkuse sõnul eriti hästi välja, et Euroopa riikide tudengite digipädevused on ikka oluliselt kõrgemad kui Aafrikast või isegi Ladina-Ameerikast pärit üliõpilastel.

Samas just Ladina-Ameerikast, täpsemalt Kuubalt toob Virkus näiteks ühe õppuri, kes oli alguses grupi nõrgim, kuid kes tubli töö tulemusena on Euroopa karjäärikoridorides väga edukalt edasi liikunud.

Seega näevad õppejõud üsna palju vaeva, et erineva info- ja digipädevusega tudengite taset ühtlustada. Selleks kasutatakse tihti väga personaalseid lähenemisi ja e-õppe võimalusi.

Tihtilugu aga mõeldakse e-õppest kui videoloengust, mis sisuliselt on klassiruumi laiendus internetti. Milliseid võimalusi aga veel on ning mida tudengid eelistavad?

Sirje Virkus toob näite, et tema kursustel osalevad nii need tudengid, kes asuvad Tallinnas kui ka tudengid, kes asuvad maailma eri paigus ja osalevad interneti vahendusel. Selleks, et nende vahel edendada mõttevahetust, kasutab Virkus näiteks foorumeid. Videomaterjal e-õppe vahendina leiab kasutamist üksnes lisamaterjalidena, näiteks lühivideod maailma juhtivatelt teadlastelt, kes arutlevad sama probleemi üle ja aitavad käsitletavat nähtust näha teisest vaatenurgast. “Seetõttu mina sellise klassiruumi laiendamise pooldaja ei ole ja oma salvestatud loenguid üles ei pane.”

Virkus suhtub mõnevõrra kriitiliselt ka eneseanalüüsil põhinevasse blogimisesse, kus tudengeid pannakse kursuse vältel pidevalt tegema blogipostitusi oma tegevuse kohta. “Kui aga sellele blogimisele ei tule mingit efektiivset õpetajapoolset tagasisidet, siis sellel blogimisel ei ole ka erilist mõtet,” märgib Virkus.

Tudengite eelistused on väga erinevad ja nii sobivadki ühele grupile ühed, teisele teised meetodid. Kindel on aga see, et praeguses ülikoolis pole võimalik enam õpetada kasutades aastast-aastasse täpselt samu meetodeid.

Üks meetod, mis enamusele välistudengitest üldse ei meeldi on rollimängud. Samuti eelistavad tudengid loengu vormile varasemast enam aktiivõpet.

“See, et professor tuimalt klassiruumi ees loeb, ei ole see, mis tänapäeval toimib.”

Sirjel Virkus tegi oma doktoritöö Manchesteri Metropoli ülikoolis ning uuris selles, kuidas arendada efektiivselt üliõpilaste infokirjaoskust Euroopa kaugkoolitusülikoolides. Praeguseks on tema juhendamisel valminud või valmimas viis doktoritööd ning ligi 30 magistritööd.

Täna kogunevad Tallinnasse üle maailma sajad infokirjaoskuse uurijad, et järgmisel neljal päeval pidada ettekandeid infopädevuse teemal. Teiste hulgas esinevad konverentsil näiteks üle maailma tuntud laste internetikäitumise uurija Sonia Livingstone ning infoteadlane Carol Kuhlthau, kelle 1990. aastatel välja töötatud infootsingu mudel on jätkuvalt väga aktuaalne paljudes infokäitumise uuringutes.