Laste ja noorte internetikäitumine on muutunud oluliselt mitmetahulisemaks kui see oli kümmekonna aasta eest. Kõik need erinevad nutiseadmetes internetis tehtud tegevused on küll täis ohtusid, kuid samas ka täiesti mõistlikke suhtlemise, õppimise ja puhkuse tegevusi.

Meediauurijatele on saanud selgeks, et veel viie aasta eest kehtinud ja toiminud soovitus piirata laste ekraaniaega ei ole enam piisav. Kuna teismeliste digipäev on täis väga erinevaid ekraane ning neis väga erinevaid tegevusi, tuleb vanematel püüda mõista hoopis ekraanidel tegutsemist. Artikli lõpust leiab soovitused, kuidas laste digikäitumist suunata.

University College Londoni sotsiaalpsühholoogia professor Sonia Livingstone on aastaid uurinud laste ja noorte internetikäitumist. Kui tema senine suuremahuline rahvusvaheline uuring EU Kids Online põhines küsitlustel, siis hiljuti veetis ta aasta vaadeldes laste digikäitumist koolis, kodus ja puhkehetkel.

Varasemad uuringud on ammu näidanud, et internet on laste lahutamatu saatja taskus, kotis ja padja all, viimast sõna otseses mõttes. Selgub, et kui täiskasvanud kasutavad omaetteolemiseks erinevaid tegevusi ja kohti, siis sama teevad teismelised – lihtsalt oma nutiseadmes, internetis.

Digivahenditest on saanud teismeliste enesemääramise viis, sedastab Livingstone. Digimaailma sukeldumine võimaldab mõni kord välja lülituda ülekehtestavatest vanematest, häirivatest õdedest-vendadest või kriitilisena näivast õpetajast. Aga see võimaldab ka pidada sidet sõpradega ning mitte jääda ilma eakaaslaste aruteludest.

Ekslik on arvamus, et digivahendite kasutamine eraldab täiskasvanud ja teismelised omaette maailmadesse. Üha enam torkab silma, et täiskasvanud, nii vanemad kui õpetajad, suhtlevad lastega üha enam just sealsamas sotsiaalvõrgustikes.

Teismelise digipäev

Sonia Livingstone ja Alicia Blum-Ross panid oma vaatlusandmete põhjal kirja, milline näeb välja teismeliste digipäev.

Üks teismeline magab sisse ja hilineb kooli, kuna mängis eelmisel päeval hiliste öötundideni Xboxi. Teine jõuab kooli jällegi rahuliku ja rõõmsana, kuna kooliteel sai ta sõpradega vahetada sõpradega hommikusi mõtteid ja sündmusi.

Koolitunnis – jälle ekraan. Õpetajad kasutavad YouTube, otsimootoreid ja mitmeid digiõppekeskkondi, et õpilaste loomuliku keskkonnaga kaasas käia. Õpetajad on ka Facebookis, kuid mõni neis tunnistab, et oma õpilastega nad siiski sõprust internetis ei sõlmi, kuna see rikuks nende privaatsust.

Kui meediaõpetuses harjutavad lapsed ekraani ees pildi ja teksti lahtivõtmist ja kokku panemist, siis muusikaõpetuses on tehnoloogia koolitunnist lahti ühendatud. Samas läheb mõni õpilane pärast tunde koju ja otsib YouTube'ist kitarriõpetuse videosid ning õpib nende järgi mängima.

Pärast kooli on teismeliste omaette olemise aeg, mille igaüks sisustab mõnevõrra erinevalt, suures osas aga kõik digivahendites ekraani ees.

Koolist aeglaselt koju jalutamine (just nii selgus uuringust – kojujalutamist tehakse teadlikult pikemaks) on enamiku jaoks võimalus rääkida koolikaaslastega näost-näkku, et siis koju jõudes nende samadega suhtlemist jätkata internetis.

Facebook ja Snapchat – et suhelda sõpradega ning küsida koolikaaslastelt nõu näiteks matemaatikaülasande või prantsuse keelega. Xbox, kodune Minecrafti server, paljude kasutajatega online arvutimäng, kus kaasmängijad on erinevatest maailma paikadest; privaatne ruum Tumblris – need on mõned näited omaette olemise viisidest digikeskkonnas.

Ei tasu arvata, et kõik teismelised aega samamoodi veedavad. On ka neid, kes lähevad hea meelega pärast kooli hoopis koolikaaslastega viimasest Harry Potteri raamatust ja filmist rääkima, rattaga sõitma või istuvad perega koos õhtusöögilauas või televiisori ees, viimasel puhul sageli on lisaks taustaks mängivale telekale kõigil käeulatuses ka mõni nutiseade.

Kõiki neid eelnevaid tegevusi iseloomustab rohkemal või vähemal määral ekraani olemasolu ja kasutamine terve päeva vältel.

Ekraaniaja piiramine on eilne soovitus

Eelnev lugu annabki selguse, miks enam ei piisa pelgalt ekraaniaja mõõtmisest ja selle piiramisest. Nii nagu digivahendid on lahutamatu osa täiskasvanute igapäevaelust, on nad lahutamatud ka teismeliste eludest. Livingstone ja Blum-Ross soovitavad seepärast keskenduda digivahendite võimalustele ning teadlikule kasutamisele rohkem, kui vaid keelamisele ja ekraaniaja piiramisele.

Selle tarvis on London University College'i meediauurijad pannud kokku infomaterjali, kust lapsevanemad saavad nõu oma teismeliste digikäitumise suunamiseks.

Soovitused lapsevanemale:

• Rääkige lapsega mida keegi internetis teeb ja kellega suhtleb.
• Mõelge koos perega välja digikäitumise reeglid. Aktsepteerida tuleb lapse ettepanekuid, mitte üksnes suruda peale vanemate piiranguid. Piirangutest peavad kinni pidama ka vanemad: kui nutitelefonid ja telekas on õhtusöögilauas keelatud, siis on nad keelatud ka vanematele.
• Keskenduge digivahendite kasulikele kasutusvõimalustele enam kui neis peituvatele ohtudele. Näiteks nutikate infootsingute või terviserakenduste kasutamise oskusest on elus rohkem kasu kui keelust iga hinna eest vältida lastele ebasobivat sisu või sõpradega suhtlemist.
• Rõhutage, et tehnoloogia on vahend, mis toetab meie igapäevaelu. Näidake, kuidas kasutate digiseadmeid oma igapäevaelus ja töös, milliseid probleeme on ette tulnud, aga ka millist kasu olete saanud.

Kui olete mures lapse ekraaniaja pärast, soovitavad meediauurijad vastata neile viiele küsimusele:

1. Kas mu laps on kehaliselt terve ja magab piisavalt?
2. Kas mu laps suhtleb teiste laste, pere ja lähedastega piisavalt nii veebis kui päriselus?
3. Kas mu laps käib koolis ja saab õppimisega hästi hakkama?
4. Kas mu lapsel on huvid ja hobid, millega talle meeldib tegeleda?
5. Kas mu laps tunneb heameelt ja õpib digivahendite kasutamise käigus?

Juhul, kui enamik neist vastustest sai vastuseks ei, peaksite käsitlema lapse digivahendite kasutamist probleemsena ning otsima koos nendele küsimustele lahendusi.