Nimelt on statistika meid pikka aega veennud, et kuritegevusele kalduvus tõuseb teismeeas ning langeb täiskasvanuks saades ja selle põhjus peab seega olema bioloogiline, mitte sõltuv riigist või kultuurist.

Vastne uuring, mille tulemused avaldas ajakiri Criminology, toob aga välja, et Taiwanis ei ole seost teismeea ja kuritegevusele kalduvuse vahel. Pigem on näha kuritegevuse suurenemist hilistes 20ndates ja 30ndate eluaastate alguses.

Seega võib ainuüksi selle erinevuse pinnalt öelda, et kuritegevusele kalduvus ei ole seotud ealiste muutustega ajus ehk kuritegevusele kalduvuses ei saa süüdistada bioloogiat ja ajukeemiat nagu seda on väitnud varasemad uuringud.

Individualismi rõhutamine soodustab

Uuringu üks autoritest Darrell Steffensmeier on Penn State’i ülikooli sotsioloogia ja kriminoloogia professor. Ta toob välja, et USAs ja paljudes lääneriikides, mis on kultuuriliselt individualistlikumad, kasvab kuritegevus hilises teismeeas olevate noorukite hulgas ning langeb siis järsult täiskasvanuikka jõudes ehk seaduse ees vastutavaks saades.

Taiwani kultuur on aga kollektivistlikum ning erinevad põlvkonnad käivad üksteisega rohkem läbi. Steffensmeieri hinnangul on just see põhjus, miks kuritegevuse kasv ja teismeiga ei ole Taiwanil omavahel seotud.

Ja just see tõdemus paneb teadlasi kahtlema võimaluses, et kuritegevusele kalduvuse taga on bioloogia ja neurobioloogia. “Ütlusest, et teismeliste ajud on programmeeritud kuritegevusele, on saanud mantra,” nendib Steffensmeier ja nendib, et tegelikult see nii pole.

Kultuuri mõjutab rohkem kui ajukeemia

Lääneriikides lähtuvad mitmesugused regulatsioonid ja ennetustegevused lähtuvad just sellest mantrast. See mantra väljendub näiteks asjaolus, et teismeliste karistused on kergemad, kuna “teismelised kalduvadki rohkem keelatud tegevustele” või “nad ju ei tea, mida nad teevad”. See pole siiski nii.

Uuringu kaasautor Yunmei Lu nendib, et neurobioloogial võib olla oma roll, kuid kultuuriline mõju on ikkagi suurem. Selle juures analüüsib ta Taiwani kultuurilist konteksti.

Lu toob välja, et Taiwani vanemad on palju hoolikamad oma lapse tegemistel silma peal hoidma. Teine oluline erinevus lane kultuuriruumist on individualistlikkuse mitterõhutamine ning asjaolu, et lapsi kaasatakse täiskasvanute tegevustesse, mitte ei vastandata laste ja täiskasvanute tegevusi.

Üleastumisi ja reeglite rikkumist teadvustavad teismelised kui ohtu, mis nende tuleviku ja karjääri ära rikuvad.

Samuti hoiavad kuritegelikest tegevustest ja ka nendega kokkupuutumisest lapsi eemal kooli ja lapsevanemate pidev järelvalve.

Hua Zhong, uuringu kolmas autor, toob välja veel ühe aspekti: lapsi lõimitakse varakult täiskasvanute tegevustesse ja igapäevaellu ning eksimuste kuritegelike eksimuste korral on alaealistel suurem vastutus oma tegude ees kui lääneriikides.