Eestist rääkides kasutatakse sageli “e“-liidet. Meie infotehnoloogilist edulugu pakendatakse e-Eesti märgi all, luues kuvandit riigist, mis tiigrihüpetega kalpsas sovetlikust ühiskonnast nüüdisaegsesse infoühiskonda.

“Praegu vajaks Eesti aga tulevikku vaatavat e-rahva manifesti, mille toel infotehnoloogilisi lahendusi tavakasutaja jaoks senisest veel paremini igapäevaelu parandamiseks ära kasutada,” rääkis professor Siibak.

“Leian, et e-Eestit luues oleme siiani enim tähelepanu suunanud erinevate uute e-teenuste ning tehnoloogiliste platvormide loomisele, kuid viimane aeg oleks pöörata süvendatult tähelepanu ka nende tehnoloogiliste võimaluste kasutajatele ning nende harjumustele, kogemustele ning oskustele.

Ka ühe e-riigi alustalaks on siiski inimesed, mitte tehnoloogia, sest tehnoloogia on ühest küljest nii sotsiaalselt vormitud, kuid ka sotsiaalseid väärtusi, hoiakuid, uskumusi ja norme loov.“

Inauguratsiooniloengus pakkus Andra Siibak käepäraseid soovitusi ja reegleid, millest iga interneti- ja sotsiaalmeedia kasutaja enda netipraktikates ja -käitumises lähtuda võiks.

Selleks, et mõista paremini, milliseid on käesoleval ajal positiivsed ja probleemsed suundumused, toob Siibak näiteid eestlaste igapäevaseid interneti- ja sotsiaalmeedia harjumusi analüüsinud uuringutest.

Toetudes erinevate uurimistööde andmestikele, sõnastas professor käsulauad, mis võiksid olla heaks teejuhiseks nii igapäevasele internetikasutajale kui ka poliitikakujundajale, kelle eesmärk on edendada Eesti infoühiskonda.

Kes on professor Andra Siibak?

Professor Andra Siibak lõpetas 2003. aastal Tartu ülikooli inglise keele ja kirjanduse erialal. Magistrikraadi kaitses Siibak meedia ja kommunikatsiooni alal 2005. aastal ning doktorikraadi samal erialal 2009. aastal. Alates 2007. aastast on ta töötanud Tartu ülikoolis erinevatel ametikohtadel, läbinud järeldoktorantuuri Rootsis Södertörni ülikoolis ning pidanud külalisloenguid Masaryki, Aalto, Aarhusi ja Urbino ülikoolides. Alates 2016. aasta septembrist on Andra Siibak Tartu ülikooli meediauuringute professor.

Professor Andra Siibaku teadustöö on keskendunud erinevate põlvkondade internetikasutuse praktikate, eelkõige sotsiaalmeedia kasutuse uurimisele. Tema praegused uurimishuvid on seotud uue meedia auditooriumite, privaatsuse, digitaalse kirjaoskuse ja internetikasutuse vahendamise teemadega. 

Andra Siibak on olnud asjatundja mitmete Euroopa komisjoni ja Euroopa nõukogu algatuste juures. Praegu on ta Euroopa nõukogu ekspertrühma "Laste õigused digitaalses maailmas“ (CAHENF-IT) liige ja Eesti noorte teaduste akadeemia asutava kogu liige. Ta on vabariigi presidendi noore teadlase preemia laureaat (2015). 2017. aastast juhib Andra Siibak TÜ infoühiskonna keskust.

Loe, kuidas Andra Siibak oma uurimisteemani jõudis ning millist naljakat seika meenutab ta ülikoolielust:

Mis on teie peamine uurimisvaldkond ja kuidas selleni jõudsite?

Minu peamised uurimishuvid on seotud internetikasutusega, eelkõige just sotsiaalmeedia kasutusega. 

Hakkasin sotsiaalmeediaga seonduvaid teemasid uurima enda doktoritöö raames aastal 2005, mil sõnad “sotsiaalmeedia” ja “suhtlusvõrgustikud” oli veel üpris uued ja uuringute mõttes avastamata. Toona oli eesti noorte hulgas ääretult populaarne suhtlusportaal rate.ee. Noorte seas olid koguni käibel laused, “Kui sind pole reidis, siis pole sind olemas!” või “Viru on kodu ja Rate on elu!”. 

Kuna minu soov oli doktoritöös uurida just noorte meediatarbimist, siis soovitati mulle doktorantuuri sisseastumisvestlusel oma pilk just rate.ee keskkonna poole pöörata. Nii ma hakkasingi enda doktoritöös uurima nn digitaalse põlvkonna interneti-ja sotsiaalmeedia kasutust, analüüsides peamiselt noorte sotsiaalmeedia sisuloomet ning virtuaalse identiteedi ja enesepresentatsiooniga seonduvaid teemasid. 

Minu hilisemad uurimishuvid on olnud seotud erinevate uue meedia auditooriumite, privaatsuse, põlvkondade, digitaalse kirjaoskuse ning internetikasutuse vahendamise temaatikaga.

Millist teksti soovitate lugeda, et saada parim sissejuhatus teie erialasse?

Internetiuuringute valdkond on äärmiselt kirju ning interdistsiplinaarne. Kuna tegemist on ka valdkonnaga, mis areneb ja muutub lausa igapäevaselt, siis on ühte head ja ülevaatlikku teksti selles vallas soovitada üsna keerukas.

Esmase ülevaate saamiseks soovitaksin ehk tutvuda Charles Essi ja Mia Consalvo toimetatud kogumikuga “The Handbook of Internet Studies”, mis annab üsna hea pildi sellest, kuivõrd mitmekihilise ja –palgelise valdkonnaga tegemist on. 

Neile, kes huvituvad eelkõige noorte internetikasutusega seonduvast soovitaksin eelkõige tutvuda prof Sonia Livingstone’i ning uurimisvõrgustiku EU Kids Online liikmete kirjutatud raportite, raamatute ning teadusartiklitega.

Kirjeldage mõnda vahvat seika õppetööst või ülikoolielust.

Üks tore olukord, mida mulle endale meeldib vahel ka tudengitele avaliku esinemise ja auditooriumi tähelepanu pälvimise kontekstis rääkida, pärineb juba aastate tagant ühelt konverentsilt. 

Konverentsi peaesinejaks oli toonane maailma internetiuurijate assotsiatsiooni president, praegune Oslo ülikooli meedia ja kommunikatsiooni instituudi professor Charles Ess. Kõik, kes Charlesi teavad, ilmselt kirjeldaks teda kui äärmiselt meeldivat, soliidset ja igas mõttes perfektset härrasmeest. Ta on oma taustalt filosoof ja üheks tema peamiseks uurimisvaldkonnaks toona ja ka nüüd oli internetiuuringute eetika. 

Kuna Charlesi ettekanne oli juba päris konverentsipäeva lõpus ja auditoorium oli silmnähtavalt pikast päevast väsida jõudnud, siis oli selle suure massi tähelepanu hoidmine omaette kunsttükk. Charles rääkis malbel ja üsna tasasel häälel erinevatest filosoofilistest koolkondadest ja oli kohe tunda, kuidas auditoorium iga hetkega aina enam väsis ja nende tähelepanu hajuma hakkas. Charles nägi seda loomulikult ka ja ühel hetkel otsustas ta enda tooni muuta. 

Tasane ja malbe professor kehastus äkitselt USA animatsioonist Beavis ja Butthead tuntuks saanud töllmokaks. Nii autentset järele tegemist pole ma ei kunagi varem ega hiljem näinud. Kogu auditoorium ärkas hetkega, kahises, naeris. Osad vist isegi plaksutasid. Aga sama ootamatult kui Beaviseks ümberkehastumine oli aset leidnud, võttis professor enda malbe tavarolli uuesti tagasi. Mõni aeg hiljem seisis meie ees aga ei keegi muu kui maffiaboss Michael Corleone isiklikult ja jutustas uurijaeetika nurgakividest internetiuuringutes. 

Toona nähtu on mulle väga hästi meelde jäänud, kuna see andis mulle endalegi palju julgust mõelda vahepeal kastist välja, tehagi asju vimka ja pisikese kiiksuga. Tudengitele ma muidugi ei soovita bakalaureusetööde kaitsmisel ristiisa mängima hakata.

Milline on teie peamine eesmärk professorina ning kuidas te selle saavutate?

Kaasaegne info- ja meediaruum on väga killustunud ja aina enam on juurde tekkimas neid inimesi, kelle infotarbimine piirdubki vaid sotsiaalmeedia uudisvoos jagatud pealkirjade lugemisega. 

Kui siia juurde lisada veel tohutult kiired arengud andmestumise ja asjade interneti suunal, siis on vägagi ilmne, et kaasaegse digiühiskonna mõistmiseks ning nende arengutega kaasneda võivate mõjude uurimiseks on varasemast enam vaja arendada interdistsiplinaarset koostööd. 

Mul on hea meel, et möödunud aastal loodud Tartu ülikooli infoühiskonna keskus on juba hakanud looma uusi võimalusi interdistsiplinaarse teadus-ja õppetöö tegemiseks ülikoolis ja seda alustatut loodan ma järgnevatel aastatel edasi arendada.  Tehnoloogiast küllastunud ühiskonna probleeme ja võimalusi uurivatel Tartu ülikooli teadlastel, eriti aga sotsiaalteadlastel, on väga palju huvitavaid uurimissuundi ning mitmekülgseid kogemusi, mida tasuks varasemast enam rahvusvahelise infoühiskonna- ja internetiuurijate kogukonnaga jagada. 

Millised on teie põhimõtted õppetöös? On teil oma õpetamisfilosoofia?

Mind on väikesest peale kasvatatud vanaisa Johannes Lükki elufilosoofiat järgides: “kui tettä, siis tettä. Kui ei mõista tettä, pole vaja tettä. Ja kui ei taha tettä, siis sita ka ei massa tettä”.

Seda mõtteviisi olen püüdnud järgida kõiges, mis ma teen ja kindlasti olen seda filosoofiat rakendanud ka ise õppetööd tehes ja üliõpilasi juhendades. Minu jaoks on väga oluline see, et üliõpilane püüaks anda endast parima, rakendada enda maksimumi. See ei pruugi alati õnnestuda ja ei peagi. Tähtis on see, et ma näen, et inimene on tõesti näinud vaeva ja püüdnud, mitte leppinud halli keskpärasusega kui tema võimed võimaldaksid kordades enamat. 

Millised tegevused laevad teie akusid kõige paremini?

Äsja kolmeseks saanud kaksikute ja tavalise igapäevatöö kõrvalt jääb sellist mõnusat akude laadimise aega tegelikult üsna napiks. Vaba aja veedangi meelsasti oma perega koos midagi toredat tehes, kas siis mänguväljakul mütates, kuskil kohvikus maiustades või mõnel muul viisil aktiivselt puhates. Ja nagu paljud teisedki väikeste laste vanemad, väärtustan ka mina ärkamistevaba ööund väga kõrgelt.