X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Andra Siibak: sotsiaalmeedia liitreaalsus ja vastutuse talumatu raskus

Säutsuda või mitte? Ja kui siis millest?
Säutsuda või mitte? Ja kui siis millest? Autor/allikas: Flickr Creative Commons

Facebooki postitus maksis rahandusminister Jürgen Ligile möödunud aastal ametikoha. Soome ajakirjanike liit taunis kuu algul Eesti presidendi nõuniku Iivi Anna Masso Twitteri säutsu. Kus jookseb piir ametniku ja eraisiku vahel sotsiaalmeedias? Vastust sellele otsib tartu ülikooli meediauuringute vanemteadur Andra Siibak.

2014. aasta kevadel inimõiguste instituudi eestvedamisel Eesti elanikkonna hulgas tehtud küsitluse “Privaatsusõigus inimõigusena ja igapäevatehnoloogiad” tulemused näitavad, et 74 protsenti uuringus osalenud 15-74-aastastest vastanutest ei näe enda privaatse info jagamises probleemi. Nad nõustusid väitega: “mul pole midagi varjata”.

Sama põhimõtet näikse jagavat ka paljud sotsiaalmeedia kasutajad, kel tundub meelest minevat fakt, et sotsiaalmeedia näol on tegemist omnoptikumiga ehk keskkonnaga, kus kõik jälgivad kõiki.

Olukorras, kus sotsiaalmeedias loodav sisu on vaikimisi avalik kõigile silmapaaridele ja auditooriumi saab valida vaid privaatsussätteid muutes, eeldab platvormi sotsiaalse konvergentsi haldamine parajalt südikust, omajagu digitaalset kirjaoskust ja vajadusel julgust enda postituste eest vastutust võtta.

Sotsiaalmeedia kui stripiklubi

Oma esimesel eksistentsi kümnendil võis sotsiaalmeediat pidada, kui kasutada Briti sotsioloog Brian McNair terminit, meediumiks, millel viljeleda striptiisikultuuri.

Facebook, Twitter, Instagram, YouTube ja teised sotsiaalmeedia kanalid pakkusid tavainimestele virtuaalset identiteediloome platvormi, võimalust end postituste abil nähtavaks ja seeläbi justkui tõeliseks luua. Soovi korral said kasutajad oma mõtteid, arvamusi, rõõme, muresid, frustratsiooni või teadmisi kõigi oma arvukate “sõpradega” jagada. Tõsi, sotsiaalmeedia ajastu esimestel aastatel ei mõelnud ilmselt enamik postituste tegijatest sellele, kuidas seksikad profiilipildid nende edasist karjääri mõjutada võivad või millega võib lõppeda kolleegide mustamine Facebookis.

Arvuka kasutajaskonna hulgas domineeris arvamus, et kogu see mentaalne, vahel ka visuaalne, strippamine toimub vaid nn ideaalse auditooriumi ehk “sõprade” silme all. 

Pikapeale on paljud sotsiaalmeedia kasutajad hakanud siiski mõistma, et kogu sellel pealtnäha süütul virtuaalsel muljekujundusel võivad olla tagajärjed nn reaalses elus. Teisisõnu: piire “reaalse” ja “virtuaalse” elu ning privaatse - ja avaliku informatsiooni vahel on meie tehnoloogiast küllastunud ühiskonnas aina keerukam, kui mitte lausvõimatu, tõmmata. Eriti markantselt saab see teatavaks siis, kui isiku huvid ja arvamused lähevad vastuollu tema tööandja või näiteks laiema avalikkuse nägemusega.

Raske rollivalik ja vastutus

Kuna sotsiaalmeedia “sõprade nimekiri” koondab endas enamasti väga erineva taustaga isikuid – pereliikmeid, lapsepõlvesõpru, kolleege, klassikaaslasi – on erinevalt füüsilisest maailmast sellel platvormil erinevatesse rollidesse – lapsevanem, ülemus, ametnik, abikaasa, X erakonna liige – asumine tunduvalt raskem.

Mõned sotsiaalmeedia kasutajad, näiteks riigiametnikud, kelle õigusi ja kohustusi reguleerib avaliku teenistuse eetikakoodeks, peavad just viimati nimetatud sotsiaalmeedia eripära tõttu postitusi tehes iseäranis tähelepanelikud olema. Nad peavad arvestama võimalusega, et nende väljaütlemisi käsitletakse oma tööandja omana – olgu selleks, siis ministeerium või presidendi kantselei – ning laiemalt riigi kui terviku arvamusena. Siinkohal ei oma tähendust, kas mõtteavaldus on tehtud rahvusringhäälingu uudistesaates või isiklikul Facebooki kontol.

Üsna oluline erinevus seisneb aga selles, et sotsiaalmeediat kasutades jääb auditoorium sageli ilma postituse tegelikust sisust ja mõttest. Näiteks Twitteri puhul ei ole ka parimal juhul alati võimalik kõike olulist 140 tähemärgiga edasi anda. Laiema konteksti või suurema narratiivi puudumine, võib aga paratamatult endaga kaasa tuua valesti mõistmisi, möödarääkimisi ja pooltõdede levikut. Sellegipoolest, peab nii “säutsudes“ kuid näiteks ka anonüümselt kommenteerides, olema valmis enda mõtteavalduste osas täit vastutust kandma.

Loomulikult on demokraatlikus riigis igaühel õigus sõnavabadusele. Samas nähtub Eesti tööandjatega läbi viidud uuringutest, et neid töötajaid, kes oma sotsiaalmeedia postitustega tööandja usaldusväärsuse ja maine kahtluse alla seavad, võidakse karistada täie rangusega. See tähendab, nad võivad töökoha kaotada.

Diskussioonid selle üle, mida on sotsiaalmeedias sobilik “säutsuda“ või jagada taanduvad tööandjate silmis otsusele, millise platvormiga on sotsiaalmeedia näol lõppude lõpuks tegemist. Kas see on mitte-formaalne suhtluskanal, mida kasutavad eraisikud oma isiklikelt kontodelt või on tegemist avaliku kanaliga, milles edastatav info on kättesaadav ja seega ka formaalsesse ametlikku situatsiooni üle viidav.

Seda olukorda saaks tavakasutaja jaoks leevendada vaid asjakohaste juhendmaterjalide või organisatsioonisiseste reeglite olemasolu. Kui kõiki töötajaid on mängureeglitest teavitatud, on ehk ka eelkirjeldatud probleeme võimalik eos ennetada ning seeläbi saaks kõik osapooled sotsiaalmeedia kasutusega kaasnevat vastutuse raskust teadlikumalt taluda.

Uue meedia ajastul ümbritseb meid paratamatult liitreaalsus koos kõigi oma potentsiaalsete riskide ja võimalustega. Möödas on ajad, kus interneti sisuloomet sai võrdsustada peldiku seinale kirjutamisega. Nüüd peame leppime tõsiasjaga, et ka nähtamatu auditooriumi ees tehtud arvamusavalduste puhul peab olema valmis oma postituste eest vastutama.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: