Helen Heina magistritöö eesmärk on mõista, millisena näevad lastekaitsetöötajad perede olukorda, hinnates lapsevanemaid ja vanemate rolli. 

Uuringust selgus, et lastekaitsetöötajad eeldavad vanematelt koostöövalmidust, võimet muutuda ning ootavad, et vanemad tunnistaksid peres olevaid probleeme. Kuigi lastekaitsetöötajad ütlevad, et kõik vanemad võivad vahel eksida ja eksivadki, võrdlevad nad head vanemat justkui ideaaliga, kellel lastekaitsetöötajate hinnangul peaksid olema kindlad iseloomuomadused ja põhimõtted. 

“Lastekaitsetöötajad peavad hea vanema puhul oluliseks usaldust vanema ja lapse vahel, lapse huvidest lähtumist, hoolimist, tingimusteta armastust, oskust kehtestada piire ja vanemlikku koostööd,“ rääkis töö autor Helen Hein. 

Heina hinnangul aitaks lastekaitsetöötajatel oma igapäevatööd efektiivsemalt teha hoopis see, kui lähtutaks konkreetse vanema suutlikkusest, oskustest ja teadmistest, mis võimaldaks last ja pere tervikuna paremini abistada, leida perele sobivaid teenuseid ja toetusmeetmeid.

Uurimusest selgus, et lastekaitsetöötajad seavad emadele ja isadele erinevaid ootusi – isasid kaasatakse vähem ja emasid peetakse põhilisteks vastutajateks lapse eest.

“Näiteks seostatakse ema tingimusteta armastusega, lapse eest hoolitsemise, tema arendamise ning kasvatusküsimustega. Isa aga seostub lastekaitsetöötajatele mängulisusega, seikluslike tegevustega ning lapsele eeskujuks olemisega,“ rääkis värske magister. 

“Samuti seadsid uurimuses osalenud lastekaitsetöötajad vägivaldsest suhtest lahkumisel vastutuse emale ja isa roll jäeti pigem kõrvale.” 

Hein lisas, et lastekaitsetöötajad tundsid isadele rohkem kaasa ning nende eksimusi lapse kasvatamisel ei peetud nii rängaks kui emade omi. 

Uurimistöö valim koosnes kuuest inimesest. Töö tulemused on vaadeldavad vaid konkreetse uuringu kontekstis.