Definitsiooni järgi on lähisuhtevägivald pahatahtlik ja ebaseaduslik käitumine teise inimese vastu perekonnas, leibkonnas või intiimsuhtes, kus vägivallatseja kasutab oma võimu ohvri üle. Vägivald võib olla vaimne, füüsiline või seksuaalne. 

Tartu Ülikooli sotsiaalse heaolu lektor Kadri Soo selgitas Raadio 2 saates "Piltlikult öeldes", et lähisuhtevägivalda on uuritud juba selle sajandi algusest, mil tehti esimesed eesmärgistatud uuringud. Kõige värskem ja põhjalikum Eestis uuring viidi läbi 2021–2022. aastal ning seda koordineerisid Eurostat ja statistikaamet.

Paraku ei ole Eestis sellisteks teadustöödeks nii palju raha ja inimesi, et analüüsida kogutud andmeid süvitsi, kuna tegemist oli suure ja mahuka uuringuga. "Kui meil oleks olemas ressurss, siis me saaksime uuringust süstemaatilist teavet Eesti kohta, mida meil hetkel ei ole. Uuringust välja ka see, kes on need abivajajad ja miks ei ole pöördutud abi saamiseks politseisse või tugikeskusesse," lisas Soo. 

Vägivalla ilmingute taust

Välismaal tehtud uuringute põhjal on vägivallailmingute taust on erinev. See võib olla seotud sotsiaaldemograafiliste tunnustega: majandusraskuste, töötuse, madal haridustaseme jne. "Me võime näha, et sellise taustaga inimestel on rohkem vägivallakogemusi kui neil, kes käivad tööl ning kelle-, elatus-ja haridustase on kõrgemad," märkis Soo.

Küll aga tuleb siia juurde lisada tunnused, mis puudutavad hoiakuid ja suhtumist vägivalla kasutuse, näiteks stereotüüpsed patriarhaalsed soorollid. "Sellisel juhul muutuvad sotsiaaldemograafilised tunnused ebaoluliseks, kuna nende ennustusjõud on hoiakuid puudutavate tunnuste kõrval marginaalne. Vägivald tuleb sellest, kuidas me asju näeme ja mõtleme," selgitas Soo.

Vägivallatsejat iseloomustab tihti tugev omanditunne, vajadus kõike kontrollida ja ootus, et kõik neile kuuletuvad. Kadri Soo tõi esile, et tegemist on autoritaarse lähemisega, mille puhul ei saa suhtes võrdsust tekkida. "Selline suhe ei toimi vastastikusel lugupidamisel, kuna üks pool domineerib ja ootab teiselt kuuletumist. Kui teine pool julgeb vastu vaielda, siis dominant tunneb õigust kasutada vägivalda, olgu selleks siis psühholoogiline, füüsiline võis suisa seksuaalne vägivald," täiendas Soo.

Paraku arvab kaheksa protsenti Eesti elanikest 2021. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooringu põhjal, et kaaslase füüsiliselt korralekutsumine on vahel paratamatu. Ka hinnangus vägivalla süüdlase osas on Eestis märkimisväärne lõhe. "Viimase selle aasta uuringu järgi arvab 38 protsenti elanikest, et perevägivalla ohver on ikkagi ise süüdi, et tema suhtes selliselt käituti," rääkis Soo. See näitab, et võrreldes Põhjamaadega on vaja Eestis teha veel palju selgitustööd.

Tugikeskusesse pöördumise põhjused

Naiste tugi- ja teabekeskuse sotsiaalnõustaja Kaija Kikkas selgitas, et peamiselt pöördutakse tugikeskusesse lähisuhtevägivalla tõttu. "Inimestel, kas juba on tekkinud või on tekkimas lähisuhtevägivalla muster, mis tingib tugikeskusesse pöördumise. Viimasel ajal on hakanud sagenema ka (nende juhtumite) osakaal, kus pöördutakse hoopis oma lähedase pärast. Helistajale tundub, et tema vanaema uus partner on vägivaldne või helistavad näiteks tööandjad, kes on märganud töötaja käitumises muutusi," lausus ta.

Kikkas märkis, et teadlikkus on antud teemal järjest kasvanud. Inimesed märkavad rohkem, mis toimub nende ümber olevate lähedaste, sõprade või kolleegidega. Samas ei saa lähisuhtevägivalda defineerida ainult kui naise ja mehe vahelist väärkäitumist. "Tegemist võib olla ka laps versus vanem, vanem versus laps olukorraga. Ka õdede ja vendade vahel võib kohata lähisuhtevägivalda," selgitas Kikkas. 

Ohvri pöördumisel tugikeskusesse kutsutakse abivajaja kohtumisele nii kiiresti kui võimalik, kui olukord seda võimaldab. Kikkas lisas, et kui olukord ei ole ajakriitiline, siis esialgu kaardistatakse olukord, pannakse paika edasine tegevuskava, tehakse turva- ja juhtumiplaan ning hinnatakse, kelle poole on vaja veel pöörduda. "Kui aga on tegemist väga kriitilise juhtumiga, näiteks on naine juba kodust ära tulnud, teel kuhugile, et nii-öelda põgeneda, siis tuleb reageerida otsekohe," rõhutas Kikkas. 

Ohvrid on ka alaealised

"Alaealiste paarisuhtevägivalda on tegelikult väga palju," lisas Kaija Kikkas. Tema enda kevadel tehtud lõputöö raames tehtud uuringu tulemused olid Kikkase enda jaoks hirmutavad. Naiste tugi- ja teabekeskuse poole alaealised ise otse pigem ei pöördu. Tavaliselt annab sellest teada kooli mentor või sotsiaalpedagoog või ka lapse vanem.

"Ka alaealised võivad meie poole pöörduda. Ainus erinevus võrreldes täiskasvanutega on see, et me ei saa neile pakkuda ajutist turvalist majutust, kuna seda saab pakkuda ainult laste turvakodu," märkis ta.

Kliiniline lastepsühholoog Mariana Saksniit tõdes, et lähisuhtevägivallast ning selle võimalikest tagajärgedest räägitakse aina enam jaavatumalt. "Mul on hea meel selle üle, et järjest enam noori oskavad signaali anda, kui nende kodus või suhtes toimuv ei ole õige. Mul on hea meel, et uus põlvkond teeb julgemaid ettepanekuid ja käike, et kodukeskkonna turvalisust tagada," ütles Saksniit. Ta lisas, et julge ja vägivalda mitte tolereeriva ühiskonnani viib just see, kuidas lapsi kasvatakse.

Kaija Kikkas rääkis, et nimi naiste tugi- ja teabekeskus jätab mulje, justkui oleks see eelkõige naistele mõeldud.Tegelikult saavad sealt abi mehedki. "Ka mehed võivad olla partneripoolse vägivalla ohvrid," ütles ta. Kikkas tõi esile, et mehi pöördub nende poole võrreldes naistega vähe, kuid neid jagub. "Võib-olla jõuab suurem osa meestest ohvriabi poole, sest nimetus on veidi neutraalsem, kuid ka meie poole pöördutakse ja kindlasti võib meie poole pöörduda. Me ei ütle kellelgi ära," rõhutas Kikkas.

Artikkel valmis Tartu Ülikooli õppeaines "Publitsistika praktikad". Autorid on ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õppekava magistrandid Tuuli-Ann Freienthal, Coco Rõõmusaar, Julia Siimberg ja Tanel Mütt.