Tänapäeva maailmas on identiteedi küsimused muutunud inimestele järjest olulisemaks. Osalt on see tingitud sotsiaalmeedia tekkimisest, mis võimaldab identiteediga mängida, kujundada seda palju vabamalt kui päriselus, kus rass, sugu, vanus, emakeel ja veel mõned tunnused valikut oluliselt piiravad. Kuid teadus võimaldab inimesel üha enam vormida ka oma reaalelu identiteete: sugu on võimalik vahetada, nahka valgendada, iluoperatsioonid muutuvad üha levinumaks ja tätoveerimisest on saanud lausa epideemia.

Maailma juhtivas sotsiaal- ja humanitaarteaduste kirjastuses Routledge avaldatud raamatus esitab Martin Ehala uudse identiteediteooria alused. Teooria seab küsimärgi alla postmodernse seisukoha, et identiteet kasvab välja inimese Minast, ja et inimene ise on seetõttu ainus autoriteet oma identiteedi määratlemisel

Tallinn Pride in 2004. Source: (Postimees/Scanpix)

Multikulturalism soosib mitmekesisust mitte üksnes personaalse identiteedi kujundamisel: õigus olemasolule ja ühiskondlikule tunnustusele on tagatud kõigile kultuurilistele identiteetidele. See on viinud paljude vähemuste hulgas eneseteadvuse tõusule. Kultuurilisse identiteeti on hakatud suhtuma kui rühma kollektiivse keha võõrandamatusse osasse, mistõttu iseloomulike peakatete, riietuse ja soengustiilide (näiteks rastapatsid või afrolokid) kandmist inimeste poolt, kes rühma ei kuulu, peetakse juba solvanguks, isegi kui seda tehakse lasteaia karnevalil.

Samal ajal on üle kuumenenud ka osa rassilisi, religioosseid ja rahvuslikke identiteete. Selle väljenduseks on populistlike poliitiliste liikumiste tugevnemine niihästi Euroopas ja Ameerikas, rääkimata Lähis-Idast, kus religioossete rühmade vaheline vaen on pärast ISISe esiletõusu eriti teravaks muutunud. Samal ajal on lääne ühiskondade rahvusidentiteedid jõudnud tõelisse eksistentsiaalsesse kriisi, milles “valgete ülemvõimu” süükoorma all kiputakse eitama juba kogu oma minevikku.

Need ühiskondlikud arengud on sotsiaal- ja humanitaarteadustes tõstnud oluliselt huvi identiteediuuringute vastu. Identiteedi mõistet kasutatakse sotsiaalpsühholoogias, poliitilises psühholoogias, sotsioloogias, natsionalismiuuringutes, kultuuriantropoloogias, semiootikas, ajalooteaduses, kirjandusteaduses, sotsiolingvistikas ja teistes humanitaarteadustes. Mõiste on laialt levinud ka poliitikute ja ühiskondlike aktivistide sõnavaras – tegu on nähtusega, mis huvitab väga paljusid teadlasi ja kommentaatoreid.

Samas ei ole olemas ühtset identiteediuurimise teadust – eri teadusharud defineerivad ja kasutavad identiteedi mõistet igaüks omal kombel. Olukord on nagu tuntud mõistujutus viiest pimedast mehest, kes kirjeldavad elevandi eri osi ja jõuavad kardinaalselt erinevate tulemusteni. Tegelikult on olukord identiteediuuringutes isegi hullem, sest erinevalt viiest elevandi kirjeldajast, kes oma tulemusi vastastiku jagasid, eri teadusharude esindajad teistes teadustes identiteedi kohta kirjutatud töödele peaaegu üldse ei viita. See on üsna kahetsusväärne olukord, sest keskendudes vaid nähtuse ühele küljele teiste külgede võimaliku mõju arvestamata, on oht jõuda lihtsustatud seletusteni.

Raamatu kaanel kujutatud kalaparv iseloomistab mitut kollektiivsele identiteedile iseloomulikku tunnust: prototüüpsed liikmed on rühma keskel, väiksemad ja teistest erinevad surutud servadele, on ka väike opositsioon, mis vaatab teises suunas. Autor: Martin Ehala

“Signs of identity” üritab seda killustatust ületada. Raamat sünteesib identiteedi erinevad tahud tervikuks ja esitab selle kergesti loetavas vormis nii, et põhiseisukohad oleks mõistetavad ka üle teadusharude piiride ja ilma identiteedialaste ekspertteadmisteta. Sest identiteediuuringute probleem pole see, et nähtus oleks läbi uurimata, vastupidi, identiteedialast teaduskirjandust on tohutult ja paljud käsitlused on liikunud mingi tahu kirjeldamisel vägagi sügavale. Probleem on selles, et eri teadusharude uurijad pole teineteise olemasolust ja panusest teadlikud.

“Signs of identity” ei ole siiski lihtsalt sissejuhatav interdistsiplinaarne ülevaade identiteediuuringutest, vaid esitab eri teadusharude tulemuste põhjal uudse teooria identiteedi olemuse kohta, mida võiks lühidalt kutsuda identiteedi märgiteooriaks. Selle kohaselt on iga identiteet oma olemuselt märk, nii nagu märgi mõistet kasutatakse semiootikas ja keeleteaduses. See tähendab, et identiteedil nagu teistelgi märkidel on kaks poolt – tähistaja ja tähistatav. Tähistaja on mingi empiiriliselt tajutav signaal, mis viitab teatud kindlale identiteedile, tähistatav on tähenduste hulk, mis seda identiteeti iseloomustab.

Näiteks hipi identiteedi tähistaja pool koosneb kõigist signaalidest, mille alusel on võimalik hipit ära tunda – pikad juuksed ja peapael, batika tehnikas kirju särk, alt laienevad teksapüksid, iseloomulik kaelaehe ja veel palju muudki. Hipi identiteedi tähistatava pool koosneb väärtustest, normidest ja hoiakutest, mis hipisid iseloomustab, näiteks patsifism, vabaarmastus, liberaalne suhtumine kanepisse ning hallutsinogeenidesse ja veel muudki.

Neeme Lalli hipidžiip Autor: www.hipid.ee

Põhimõtteliselt toimib identiteet kui märk sarnaselt sellele, kuidas keeles toimivad sõnad. Näiteks tajudes empiiriliselt häälikujärjendit kass, saab eesti keele oskaja aru, millist looma mõeldud on. Nähes hipivälimusega inimest, teeb lääne kultuuriruumiga tuttav inimene samamoodi järeldusi selle kohta, millist käitumist ja hoiakuid selliselt inimeselt oodata, ühesõnaga peab teda hipiks. Identiteedi märgid kokku moodustavad omamoodi identiteedi sõnastiku, nii nagu keele sõnadki, ja kõik, kes selles kultuuris toimivad, teavad identiteedi sõnastikku samamoodi nagu nad teavad oma emakeele sõnastikku.

Identiteedi märgiteooriast tulevad huvitavad järeldused identiteedi olemuse kohta. Kõige olulisem järeldus on, et identiteet on midagi, mida inimene omab nagu ta omaks aktsiaid või raha. Ja nii nagu aktsiad või raha võib võõrandada, varastada või vahetada, sama on ka identiteediga. Seega, inimene ja identiteet ei ole sama asi, nad pole lahutamatud, identiteet ei ole see, mis inimene on. Identiteet on miski, mis inimesel on.

See fundamentaalne järeldus on üsna teravas vastuolus tänapäeval laialt levinud arusaamaga, nagu kasvaks identiteet välja inimese Minast, väljendades inimese sügavaimat ja ehedaimat olemust. Et identiteet on midagi, mille osas on lõplik ja kõige kõrgem sõnaõigus inimesel endal, sest see väljendab ju tema põhiolemust. Veidi liialdatud näide selle kohta: kui keegi tõesti sisimas tunneb end kuueaastase hiina tütarlapsena, siis ühiskond peab seda identiteeti aktsepteerima, kuigi see inimene välisel vaatlusel võib näida keskealise eesti mehena.

Identiteedi märgiteooria kohaselt ei kasva identiteedid välja inimese seest, vaid eksisteerivad ühiskonnas valmis kujul olevate märkidena. Et omandada üht või teist identiteeti, peab inimene suutma kogu oma olemusega autentselt väljendada niihästi selle identiteedi tähistaja kui ka tähistatava poolt.

Tallinn Pride Parade 2017 Автор: Анна Аурелия Минев, ERR

Inimese ja identiteedi lahutamisest tulenevad ka olulised järeldused sellele, kuidas käsitleda rahvuste, keelekogukondade ja muudegi rühmade tekkimist, mobiliseerumist ja hääbumist. Kui mingi identiteedimärgiga seob end suur hulk inimesi, ja selle rühma sees toimivad tõhusad sotsialiseerimisprotsessid, mille käigus järjest uued inimesed loovad enda ja identiteedimärgi vahele autentse sideme (nii et ka teised aktsepteerivad, et sellel inimesel on õigus pidada end selle identiteedi kandjaks), siis vastav kollektiivne identiteet on ajas jätkusuutlik. Kui inimesi identiteedi kui märgiga ühendav sotsialiseerumine lakkab, siis hääbub ka vastav identiteet. Lõpuks jääb identiteet alles veel vaid märgina, mille tähistajat ja tähistatavat teatakse, aga pole enam kedagi, kes oleks selle märgiga autentselt seotud, st omaks seda identiteeti.

Tõele au andes pole idee, et identiteet on oma olemuselt märk, täiesti algupärane. Mõned tuntud autorid, nagu Fredrik Barth, Judith Butler ja John Joseph on sama mõtet möödaminnes maininud, Pierre Bourdieu pole küll otsesõnu maininud, kuid selline arusaam kumab kohati tema töödest läbi. Samas ei ole keegi varasematest uurijatest ideed identiteedist kui märgist välja arendanud terviklikuks teooriaks. Selles mõttes on “Signs of identity” uuenduslik.

Raamatu esitlus toimub 15. septembril Tartu ülikoolis.
Lisainfo: Martin Ehala, TÜ emakeeleõpetuse professor, [email protected]