Pärast kommunismi kokkuvarisemist on postkommunistlikud riigid Ida-Euroopas läinud uue ühiskonna üles ehitamisel erinevat teed. Eestit on siinjuures peetud edukaks – edu võti on olnud meie liberaalsem taust võrreldes teiste endiste liiduvabariikidega ja asjaolu, et iseseisvus suudeti saavutada rahumeelselt, ilma inimohvriteta.

Kuid Lääne politoloogid on toonud välja ka kriitika, mille kohaselt iseloomustab Eesti poliitilist kultuuri domineeriv hulk valijaid, kes ei usalda poliitilisi parteisid. Samuti on kritiseeritud inimeste nõrka koondumist erinevatesse kodanikeühendustesse.

Tartu ülikooli teadlased tegid uuringu „Mina. Maailm. Meedia.“ 2002.-2014. aasta andmete põhjal analüüsi Eesti poliitilisest ja kodanikuosalusest. Analüüsi käigus selgus, et vaatlusaluse 12-aastase perioodi vältel arenesid Eestis välja demokraatliku ja kodanikuosalusega ühiskonna mustrid.

Uuringu tulemustele tuginedes saab väita, et usaldus ei ole enam kadunud ressurss. Vaadeldud ajaperioodil on kasvanud inimeste usaldus poliitiliste ja riiklike institutsioonide suhtes ning sotsiaalne usaldus ehk usaldus teiste inimeste suhtes (joonis 1). Seejuures on Eestis elavate venelaste sotsiaalne usaldus veidi madalam kui eestlastel.

Samas on hea tõdeda, et koos stabiliseerunud poliitilise süsteemiga on muutunud selgemaks ka kodanike poliitiline identiteet, kasvanud on valmisosalus nii eestlaste kui ka vene rahvusvähemuste seas. Lisaks valimisaktiivsusele on viimase 12 aasta jooksul suurenenud inimeste osalemine kodanikuorganisatsioonides, eestlaste seas pea 30% ja Eestis elavate venelaste seas 20%.

Analüüs näitas, et erinevate põlvkondade vahel ei esine kodanikuosaluses erilisi erinevusi. Kodanikuosalus sõltub pigem personaalsete ressursside olemasolust. Noorem põlvkond on kodanikuosalusele rohkem orienteeritud, sest on innustatud eesmärgist kujundada omaenda tulevikku.

Peale eelneva analüüsiti erinevaid usaldusnäitajaid ja ühiskonnaelus osalejaid ning saadud tulemuste baasil leiti, et Eesti elanikud saab jagada usalduse ning poliitilise ja kodanikuakatiivsuse määra alusel neljaks tüübiks:

1. aktiivsed
2. korralikud kodanikud
3. skeptikud
4. võõrandunud kodanikud.

"Aktiivsete" kodanike hulka kuulub vaid 22 protsenti kodanikest ning vanuse poolest kuulub siia enam keskealisi (41–53-aastased) inimesi. Neid eristab teistest aktiivsem osalemine kodanikeorganisatsioonide ja avalikes tegevustes ning suurem huvi poliitika vastu.

Sarnaselt "korralike kodanikega", keda on üks neljandik Eesti elanikkonnast ning kelle seas on rohkem 28–40-aastasi, usaldavad nad nii teisi inimesi kui riiklikke institutsioone ning usuvad, et valimistel ning sotsiaalses elus on nende hääl vajalik. Samuti tunnevad nad huvi nii kodu- kui välismaal toimuva vastu.

"Skeptikuid" on samuti umbes üks neljandik Eesti elanikkonnast (nende hulka kuulub igas vanuses inimesi ning isegi veidi rohkem eestlasi). Neid iseloomustab suurem osalemine avalikes (poliitilistes) protestiaktsioonides ning nad on skeptilised eelkõige poliitilise süsteemi ja valitseva demokraatia suhtes.

Sarnaselt "võõrandunud kodanikega" ei usu nad, et valmistel võiks nende häälest kasu olla ning nad ei usalda teisi inimesi ega riiklikke institutsioone. "Võõrandunud kodanikke" on kõige enam (28%). Nad on kõrge poliitilise apaatsusega ja madala (sotsiaalse) usaldusega – siia gruppi kuulub kõige rohkem Eesti venekeelset elanikkonda.

Nagu analüüsi tulemused näitasid, on "skeptikuid" ja "võõrandunud kodanikke" veidi enam kui "aktiivseid" ja "korralikke kodanikke".

Kahjuks valitseb tekkinud kodanikeosaluste vahel rahvuste vaheline lõhe, mis on muutnud siin elavad venelased pigem vaikselt protestivateks kui aktiivseteks kodanikeks ning meil on rohkem kui 80 000 vene keelt rääkivat elanikku, kellel ei ole Eesti vabariigi kodakondsust.

Kui artikli esimeses pooles oli võimalik esile tõsta positiivseid arenguid – usaldus ei ole enam kadunud ressurss, siis samaaegselt tuleb nentida, et positiivsete arengute kõrval eksisteerivad meie ühiskonnas postkommunistlikud varjud.

Me seisame endiselt silmitsi väljakutsega luua senisest enam tasakaalustatud ja jätkusuutlik ühiskond ning ainult aeg näitab, millal oleme valmis maha jätma sotsialistliku ühiskonna varjud.

Teadustöö artiklit analüüsis Tartu ülikooli tudeng Ulvi Uulimaa-Margus kodutööna kursusel Andmete tõlgendamine ja esitamine.