Kogukond, ühiskond, inimkond – kuhu tõmmata piir meie ja nende vahel? ({{commentsTotal}})

TÜ praktilise filosoofia dotsent Kadri Simm.
TÜ praktilise filosoofia dotsent Kadri Simm. Autor/allikas: Ave-Lii Idavain /Tartu ülikool

Meie ja nemad. Meie versus nemad. Kust jookseb piir ja mis on taolise piiritõmbamise aluseks? Kuidas põhjendame enese ja teiste jaoks neid ühendavaid aga ka üksteisest eraldavaid tegureid? Selle üle arutleb tänasel rahvusvahelisel filosoofiapäeval Tartu ülikooli praktilise filosoofia dotsent Kadri Simm.

Inimesed on ju võrdsed, vähemalt nii armastatakse rääkida. Inimõigused kuuluvad kõigile, neid ei tule kuidagi välja teenida, nad on meie omad pelgalt seepärast, et oleme inimesed. Mida tähendab aga siinkohal võrdsus inimeste vahel? Tihtipeale vastatakse, et mis võrdsusest saame rääkida kui inimesed on nii erinevad? Ühed on tugevamad kui teised, targemad kui kolmandad, ilusamad kui neljandad jne. Kui tunnistame neid erinevusi, siis kuidas saame samal ajal jääda ka oma võrdsusenõude juurde? Kas pole siin paradoks?

Ometi on mõte inimeste fundamentaalsest võrdsusest väga vana. Olgu selleks siis usk, et jumal lõi inimesed oma näo järele, Hobbes’ilik seisukoht, et meie võrdsuse aluseks on meie kõigi võime üksteist maha lüüa, või valgustusajastu veendumus meie jagatud ratsionaalsusest ja haavatavusest. 

Võrdsuse paradoksile võib läheneda mitmeti.

Ühelt poolt võib öelda, et võrdsus ei ole tingimata empiiriline fakt, vaid pigem normatiivne ideaal. Kõik ei ole tingimata ühesugused, küll aga tuleks neid ühesuguselt kohelda.

Teine võimalus on öelda, et võrdsuse filosoofiline sisu ei tähenda mitte identsust matemaatilises võtmes, vaid kokkulepet kindlate erinevuste eiramise osas. Toon näite. Tartus elab suur hulk erineva välimuse, erinevate oskuste ja erinevate huvidega inimesi, aga kõik need erinevused osutuvad mitteoluliseks kui toimuvad Riigikogu valimised. Siis on oluline ainult see, kui vana Sa oled (täisealine) ning kas oled Eesti passi omanik. Me oleme ju ka valimisjaoskonnas kõik üsna erinevad, eksole? Aga samas ei välista see kuidagi meie võrdsust valimiskasti juures, sest oleme teadlikult otsustanud neid erinevusi mitte arvestada, lugeda need antud kontekstis kõrvalisteks.

Võrdsuse vastandiks ei ole seega mitte erinevus, vaid ebavõrdsus.

Erinevus ei välista võrdsust ning võrdsus omakorda ei tähenda erinevuste kaotamist. Tegelikult võrdsuse kui poliitilise mõiste eelduseks ongi erinevuste olemasolu: kui erinevusi ei oleks, oleksimegi ju samased ning sel teemal ei tasuks pikemalt peatuda. Poliitiline võrdsus tähendab seega seda, et erinevused (sugu, juuste värv, usuline kuuluvus, muusikalised eelistused jne) eksisteerivad, aga need on konkreetses valdkonnas kuulutatud ebaolulisteks. Seega parlamenti valides unustame erinevused kodanike soos, haridustasemes või pikkuse-kaalu suhtes ning anname kõigile ühe hääle.

Indiviididena oleme kõik erinevad, sest ükskõik millise kahe inimese vahel on tohutu hulk erinevusi. Küsida tuleks, milliseid erinevusi peetakse olulisteks, kelle poolt ja miks?

Osutamine mingile erinevusele on alati valik paljude erinevuste seast ning poliitilises sfääris kaasneb sellega tihtipeale kaasatus või siis hoopis eemalejäämine ühiskondlikest otsustusprotsessidest. Näiteks tähendab meheksolemine tänases Eestis kaasatust sõjaväeteenistusse, samal ajal on see erinevus tähenduseta ülikooli astumise kontekstis või kodanikuõiguste omamisel.

Niisiis, millised on olulised erinevused tänapäeva globaliseeruvas maailmas ning miks?

Millistest erinevustest tahaksime kõvasti kinni hoida ja millised on muutunud mõttetuiks või näivad meile ehk ebaeetilisedki? Kuhu on tekkimas uued piirjooned meie ja nende vahel? Aegade jooksul on neid piiritõmbamise aluseks olevaid erinevusi ikka ümber vaadatud, olgu siis eri nahavärviga inimeste või ka erinevate sugude puhul.

Üks põnevamaid teemasid tänapäeva globaliseeruvas maailmas on rahvus või usutunnistus meie vs nemad eritlemise alusena. Traditsiooniliselt on need olnud ühed kõige fundamentaalsemad eristused ja ilmselt paljude jaoks ei tekita nende põhjendatus ka tänapäeval küsimusi. Samas on tehnoloogiate areng ning globaalsete poliitiliste, majanduslike ning isegi klimaatiliste muutuste ajastu sidunud inimkonda tihedamalt kokku kui kunagi varem.

Mis saab siis rahvusest nüüd? Kas on see tänapäeval muutunud sentimentaalseks detailiks meie identiteedi äärealadel või on jätkuvalt tegemist millegi nii fundamentaalsega, mis võib ja peabki põhistama isegi meie moraaliotsuseid?

Eks see ole arutlemise ning vaidlemise koht. Identiteet – kellena ennast tunneme, kellega samastume ning kes tunduvad teised – on alati kompleksne nähtus. Iga identiteedi tahu ümber on võimalik üles ehitada oma kogukonnad ning vastupidi, võtta see tükike iseendast põhistama mingeid põhimõttelisi erinevusi ülejäänud inimkonnast.

Ei tasu samastada piiritõmbamist alati vastandumisega. Kogukondlikkuses, pisikestest huvigruppidest laiade rahvaliikumisteni, on väga palju positiivset. Sageli suudab meie-tunne mõtestada meie elu ning motiveerida meid kordades rohkem kui abstraktsed inimõigused.

Seega on piiritõmbamisel nii ülesehitav kui sildupõletav potentsiaal.

Millised erinevused tõstame pjedestaalile? Kas inimese usk teeb ta fundamentaalselt “teiseks“? Kas tema etniline päritolu määratleb ta üheselt nende sekka? Globaalsed kogukonnad võivad internetiajastul tekkida (ja tekivadki) igasuguste vähemtraditsiooniliste identiteeditahkude ümber – kultuuride, rahvuste, uskude kõrval võib inimene tunda end ka ühena arvutimängijate ülemaailmsest kogukonnast või pidada enesemääratluses kõige olulisemaks hoopis maailmavaadet, elukutset või elustiili.

Küsimus on selles, kas ilma piirideta ka saaks? Ilmselt mitte, on piiridel ju oluline positiivnegi roll mängida. Küll aga võime alati kriitiliselt küsida, kas just selle piiri tõmbamine meie ja nende vahel just selles konteksti on põhjendatud?

“Kogu inimkond kui üks ühiskond – kas näilisus või reaalsus globaliseeruvas maailmas?“

 

Tänasel UNESCO filosoofiapäeval arutletaks Tartu ülikoolis globaliseerumise ja maailmakodanikuks olemise teemadel. Markus Järvi ja Ahto Lobjakas otsivad Kadri Simmi juhtimisel vastuseid järgmistele küsimustele:

  • Kas kogu inimkond moodustab globaliseeruvas maailmas ühe ühiskonna ja kuidas võiksime sellisel juhul mõista ja mõtestada oma suhet teiste ühiskonnaliikmetega?
  • Kas maailma üleilmastumine kätkeb eluviiside standardiseerimist ning mis on normiks?
  • Kas ühiskonnast eristumine tingib paratamatult ühiskonnast eraldumise?

Arutelu “Kogu inimkond kui üks ühiskond – kas näilisus või reaalsus globaliseeruvas maailmas?“ algab täna kell 10.30 Tartu ülikoolis, Jakobi 2 ringauditooriumis.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: