Filosoofia on õnne uurimisega tegelenud aastatuhandeid. Kuna õnn on hoomamatu ja täpselt defineerimatu, nagu armastuski, kipub igal filosoofiaharul olema õnnest isesugune ettekujutus. Tartu ülikooli praktilise filosoofia dotsent Kadri Simm rääkis ERR Novaatorile antud intervjuus, mida arvasid õnnest Immanuel Kant ja John Stuart Mill. Simm rõhutab, et filosoofias on õnne eelduseks mõtestatud protsess. Õnnelik olemine on nagu treening, kus tuleb pidevalt järele mõelda, mis läks hästi, mis valesti ja kuidas aina paremini jätkata.

Kuidas defineerida õnne?

Mulle on sümpaatne antiigi definitsioon, mis ütleb, et õnnelik ja hästi elatud elu on reflekteeritud elu. See tähendab, et mõtlen järgi, mida, mis, kellele ja kuidas teen ja mida tahan. Ilmselt on õnn kombinatsioon nii subjektiivsest suhtumisest ja karakterist, kui ka objektiivsest hindamisest.

Selge on see, et tänapäeval peab paljusid moraali puutuvaid otsuseid tegema ruttu ja alati ei ole aega sügavalt järgi mõelda. Ometi teeme sageli intuitiivselt õiget asja. Seetõttu on ka antiigi lähenemine huvitav. Aristoteles ütles, et meil pole alati aega põhjalikult mõelda oma tegude ja otsuste üle. Aga kui väiksest peale on inimeses kasvatatud voorusi – mõõdukust, heatahtlikkust ja õiglustunnet, siis ei ole vaja iga otsusega hakata ratsionaliseerima, vaid need tehakse intuitiivselt, juba varem praktiseeritud vooruste pealt, õiget asja.

Kuidas erinevad filosoofid õnnele vaatavad?

Lisaks videos räägitud antiigifilosoofidele, Kanti vaatele ja budistlikule perspektiivile, võiks rääkida näiteks ka utilitaristide nägemusest õnne kohta. Utilitaristid eesotsas Milliga defineerisid moraalse teo selle järgi, mis toob kõige rohkem hüve ja heaolu ehk õnne kõige suuremale hulgale inimestele. Nende õige ja vale defineerimine käiski selle järgi, kas tegu viib inimese lähemale või kaugemale heaolust ja õnnest.

Samas on siin keeruline öelda, mida kellel õnneks vaja oleks. Enamasti on siiski oluline, et baasvajadused oleks rahuldatud. Teisalt on siin juures ka subjektiivne tasand, sest igal inimesel on õnneks vaja erinevaid asju. Mõnel inimesel on õnneks vaja lusikaga kaaviari süüa. Millest lähtuda? Loomulikult me eeldame, ka ühiskondlikult, et teatav baastase – hariduse ja tervishoiu kättesaadavus võrdsete võimaluste tagamiseks näiteks – on võimalik kokku leppida, aga kahtlemata pole see mingi õnne garantii.

Kas õnn on püsiv tunne või hetkeemotsioon?

Ma arvan, et õnn pigem ei ole mingi eufooriline tippu jõudmine pärast pingutust, kus tunned, et oled midagi saavutanud, või loteriivõit, seda hetkelist tunnet ma ei nimetakski õnneks. Õnn on siiski reflekteeritud seisund.
Kõige suurem vahe ongi Kanti ja antiigifilosoofide vahel. Antiigis usuti, et kui sa käitud moraalselt, elad eetiliselt ja vooruslikult, siis oledki õnnelik. Kanti jaoks oli õnn mõnes mõttes midagi juhuslikku, see ei olenenud asjaolust, kas inimene käitub eetiliselt või mitte. Õnneküsimus ei ole tegelikult ainult filosoofiline küsimus, sellega tegelevad paljud erinevad valdkonnad, nende seas ka näiteks psühholoogia.

Tänapäeva positiivses psühholoogias on õnnelik olemine midagi, mida on võimalik õppida – positiivse mõtlemisega ei tohi lasta õnnetustel ja jamadel end musta masendusse viia, vaid nägema väljapääsu ja head.